Lavastusel on mõnus rütm, sündmustik jookseb vaataja ees voolavalt nii tegelaskujude, lavakujunduse, helikujunduse kui ka dramatiseeringu mõttes. Klassika dramatiseering oli väga oskuslikult tehtud, sest kuigi ma ei olnud kursis originaallooga, ei jäänud pärast etendust ühtegi sisuküsimust õhku.
Helikujundus illustreeris ja toetas lavastust märkimisväärselt. Alguses loodi muusikaga pealispindselt hubane meeleolu, kuid oli läbinähtav, või siis heli puhul läbikuuldav, et siit algab sirgjoones allasõit. «If you believed in me [---] without your love» on laulu «It’s only a paper moon» kaks fraasi, mis lõid veidra atmosfääri. Tundsin end istumas džässiklubis ja käes hoidmas vihmavarju. Peaaegu sõrmenipsust visati mind hoopis tühja ja kõledasse koopasse. See oli tunne, mida võib parasiit kogeda enne peremehesse imbumist. «Parasiidikoloonia rünnak» on fraas, mis haarab emotsiooni kokku. Helikujundus viis publiku täielikult peategelase Gregor Samsa ajusoppidesse. Me olime tema märatsevas peas üksi, samas justkui koos ja teisalt ainult pooleldi temaga. Ning me mõistsime teda, muusika aitas mõista. Gregori liikumise saatjaks oli õõvastav kaja. Kui ta tekitas kontakti mööbliga, tuli kohe mängu heli. Kaugenev ja tühi kaja, mis justkui markeeris pere suhtumist poissi. Kui osata ja tahta teisi kuulda, siis on võimalik, kuid sama lihtne on lasta appihüüdel kõrvust mööda läbi libiseda.
/nginx/o/2024/04/19/16017090t1hdef2.jpg)