Eile toimunud eesti keele riigieksam avas gümnaasiumilõpetajatele tänavuse eksamiperioodi. Kaasas šokolaaditahvlid ja hulk pastapliiatseid, on ilmselt suur osa eestlastest isegi ärevana eksamiruumi ukse taga oodanud. Ajad on aga muutunud ning üha enam on neid, kes lõpueksamite vajalikkuses sootuks kahtlevad ja neid liialt stressirohkeks peavad.
Juhtkiri: hinnetelehega tööturule
Mõnede hinnangul võiks Eesti haridussüsteem liikuda kujundava hindamise poole, selleks et välja selgitada, mida laps või noor päriselt oskab ja mida mitte. Mis on tema tugevused ja nõrkused, milliseid oskuseid edasi arendada ja millistel puhkudel konkreetsesse teemasse süveneda.
Samas kui inimene on veetnud elust 12 aastat koolis, siis kuidagi võiks ju tema teadmisi kontrollida.
Teisalt on erialaline spetsialiseerumine 15-aastase noore jaoks ehk liiga varane, ja kui palju see 18-aastane siis targem on. X- ja Y-põlvkond on hirmsasti vihased Z-i (2000 ja hiljem sündinud) kuuluvate peale, et nood väga agaralt töökohti vahetavad. Aga noored katsetavad ja õpivad end erinevate töökogemuste kaudu tundma. Seepärast võib kohati õigustatult küsida, kas keskkooli järel on päris paslik kohe ülikooli minna, kui inimene tegelikult ei tea, mida oma eluga peale hakata.
Samas, kui noor on veetnud elust 12 aastat koolis, siis kuidagi võiks ju tema teadmisi kontrollida. Riigieksam on selleks üks lihtne viis. Stressi võib tekitada ka tavaline matemaatikatund, ega sellepärast õpilast kohustusest vabastada saa. Kui mingeid kohustusi ega eksameid ei ole, siis ei valmista kool kuidagi noort tulevaseks eluks ette. Sest oh üllatust, tööelus võib stressi ja pingeid kõvasti ette tulla, olenemata valitud erialast. Selles mõttes valmistab kool noort inimest eluks ette, ka pingetaluvuses.
Kui palju hilisemas elus aga konkreetsete eksamitulemuste ja hinnetelehega peale on hakata, on iseasi. Tööandja ei küsi hinnetelehte, pigem uuritakse tausta mõne tuttava käest, et kas see või too on mõistlik inimene ja kas teda saab usaldada.