Suumani Sassi autoportree kahe muusaga

Üllar Saaremäe kehastab Suumani Sassi kirjanikupoolt. Foto: Piibe Teater

Kadrina rahvamaja publiku ette tuhiseb läbi saali Suumani Sassi elust ja loomingust kõneleva luulemängu «Kuulus on kummaline» lavastaja Arlet Palmiste ja asub eneseparoodilise edevusega pajatama Aleksander Suumanist.

Samas ilmub lavale kaks meest, kes seiravad sõnavõtjat muigamisi. Nemad teevad tõeks Suumani luuleread: «On inimesi,/kes tulevad/ja kunagi ei lähe.» Valgus kandub lavale ja luulemäng saab alguse. Taamal ekraanil viivlemas Aleksander Suumani maalid, eespool paar nostalgilise moega mööblieset. Laud ja vaas, tugitool ja põrandalamp.

Kusagil siinsamas, silmapilgu kaugusel on Simuna kui Suumani Sassi lapsepõlvemaa, hiljem ka Vilsandi, ehkki luulekogu «Meil siin Hüperboreas» (1980) jääb fookusest kõrvale, see luulelavastus on juba olnud, Tõnu Õnnepalu luuleteatris Teatro Poetico, festivalil «Draama 2014».