Kevad on tänavu eriti heitlik: hommikul aknast välja kiigates ei oska aimata, kas oodata on mõnusalt sooja päeva või on õhtul vaja hanges sumbata. Võimalused on üsna võrdsed. Kuigi inimestele tundub igal aastal, et sellist kevadet pole veel olnud, leidub albumitest vanu fotosid, millelt vaatavad vastu üsna sarnased (lume)olud.
Juhtkiri: heitlus heitliku kevadega
Tavainimestel piirduvad niru ilma mured rõivastuse valimise ja keeruliste teeoludega, ent põllumehele on kevad aeg, mis paneb märgi oodatavale saagile.
Ehkki aprillikuus sadas maha paks lumi, tõdevad põllumehed, et heitlik kevad ei ole midagi erilist, meie kliimavöötmes tulebki arvestada sellega, et ebastabiilne ilm on pigem tavapärane. Aga selle kohta, kui palju on talvekahjustusi, saab täpsema ülevaate siis, kui päris kevad käes.
Loodusega saab inimene vaid kaasa kulgeda, säilitades tema vastu austuse.
Kogenud potipõllumehed nendivad, et taimed saavad tihtipeale ilma vingerpussidega paremini hakkama kui inimesed. Kui on külm, siis nad nina veel välja ei pista. Kui aga külm ja soe vahelduvad, võib pakane küll nii õied kui ka pungad ära näpistada ning saagile kriipsu peale tõmmata. Seega on mõistlik külmaõrnu kultuure mitte kasvatada. Risk, et ilm võib külmaks minna, jääb alati. Sellega tuleb juba eos arvestada ja mitte kõiki mune ühte korvi laduda.
Loodusega saab inimene vaid kaasa kulgeda, säilitades tema vastu austuse. Paraku ei oska me loodusega enam piisavalt arvestada ning üha enam süveneb arusaam, et loodus peaks arvestama hoopis meie tegemistega.
Oleme jõudnud olukorda, kus ei oska enam looduse märke tõlgendada ning seetõttu ei suuda ka õigesti reageerida. Sealt tuleb ka arvamus, et ilm ei soosi ja sellepärast kurk ei kasva. Kui lumi on ikka maas, ei maksa minna metsmaasikaid noppima, isegi kui väga tahaks. Öeldakse, et tark vaatab metsa poole ja võtab õppust ülejäänud eluslooduselt, loll elab ilmateate järgi. Loodusega toimetulek ning kooskõlas elamine nõuab meilt austust, hoolitsust ja jätkusuutlikkust.