Vaade: lugu viiest põrsakesest

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Elasid kord kolm põrsakest: Nihv-Nihv, Nuhv-Nuhv ja Nahv-Nahv. Nihv-Nihv ehitas omale maja õlgedest, Nuhv-Nuhv okstest, Nahv-Nahv aga kivist. Tuli kuri hunt, puhus õlgedest ja okstest majad laiali, kuid kivist maja peale tema hammas ei hakanud.

Tapa linnas tekkis natuke sarnane olukord, ainult et põrsakesi oli seal kokku viis ning õlgede ja okste peale ei hakanud nad aega raiskama, otsustasid kohe kivide kasuks. Kivid kougiti välja kõnniteest ja laoti siis mängumaja «soojustuseks» üles. Noored ehitajad proovisid kätt.

Iseenesest oli tegemist laste süütu mänguga, mille puhul piisanuks noomimisest. Millegipärast otsustati aga sääsest elevant teha: korraldati ümarlaud vallamajas, «probleemi» lahendamisse kaasati politseinik, lastekaitsespetsialist ja vallahoolduse juhataja, lastevanemaid ähvardati ja nõuti neilt kopsakat kahjutasu. Muidugi saab lahenduse leida ka nõnda, ainult et selline asjaajamine meenutab rahvapärast ütlust «palju kära, vähe villa».

Arusaamatuks jääb ka, miks on vaja mõne sillutiskivi tagasipanekuks korraldada hange. Kas Tapa Vallahoolduses töötavad lumehelbekesed, kes ei suuda kive käruga kõnniteele tagasi viia ja oma algupärastesse asukohtadesse sobitada? Vallahoolduse veebilehel on ju selgelt kirjas, et asutuse ülesandeks on heakorra-, hooldustööde ja pisiremondi tegemine kõnni- ja kergliiklusteedel, platsidel, väljakutel ja teistel üldkasutatavatel aladel.

Või siis peaks kõnniteed remontima hoopis see firma, kes kõnnitee ehitanud on? Kui sillutiskivid pannakse paika nii, et isegi esimese ja teise klassi lapsed need lihtsa vaevaga kätte saavad, on töö ilmselgelt lohakalt ja ülejala tehtud. Sellise firma asjameeste tagumikul võiks vits tõesti välkuda, et töö kvaliteet tulevikus parem oleks. Seda muidugi juhul, kui see firma kõnniteede rajamisega jätkata tahab.