Kolumn: fundamentalism

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema

Fundamentalismi mõistet tunnen religiooniuurijana hästi. Mõistet kasutatakse selliste usklike kirjeldamiseks, kes on kriitilised teaduse suhtes, panevad pahaks muutusi ühiskonnas ja taandavad oma usundi põhimõtete süsteemi mõnele üksikule põhimõttele.

Kes mäletab mõne aasta taguseid tuliseid arutelusid traditsioonilise abielu üle, mäletab ka kristlusega seotud argumente. Avalikest esinemistest võis jääda mulje, justkui oleks suhtumine homoseksuaalsusesse kogu ristiusu sisu. Mulje oli enamasti ekslik, sest konkreetsed küsimused eeldasid diskussioonis osalejatelt konkreetseid vastuseid. Samas on olemas tõelised usulised äärmuslased, kelle arvates otsustab suhtumine samasoolistesse selle, kas inimene on kristlane või mitte.

Religioosse fundamentalismi võrdpilti võib kanda üle ka teistele elunähtustele. Väga oskuslikult kasutati võrdpilti ära paar aastat tagasi Von Krahli teatris Marta Aliide Jakovski lavastatud näidendis «Fundamentalist». Juha Jokela kirjutatud näidendis on kristlik fundamentalism taustaks inimsuhetes avalduvale fundamentalismile. Seega võib rahumeeli mõtelda edasi, millises elusfääris veel fundamentalismi kohtab.