Nutumüür kuuleb tuhandeid soove ja näeb pisaraid

Õlimäelt avaneb vaade Jeruusalemma vanalinnale. Linnamüüride ette jääb valgete kivikrüptidega iidne kalmistu. Foto: Eno Noorväli

Iisrael on maa, kus igal kitsal tänaval ja mäel oma lugu jutustada. Sealse eluoluga tutvust tehes peab aga austama kohalike soove ning arvestama sellega, et võõrasse suhtuvad nad teatud umbusuga.

Ajaloost ja piibliga seotud lugudest tüünele Jeruusalemma vanalinnale avaneb kauneim vaade Õlimäelt, kust näeb nii kuldse kupliga Kaljumošeed kui ka vanalinnamüüri, mille kinni müüritud Kuldväravad ­ootavad endiselt messia saabumist.

Vanalinnamüürid peidavad enda taga hulganisti Jeesus Kristusega seotud kohti, nagu Jeesuse kannatustetee Via Dolorosa ehk Kolgata tee, Püha Hauakirik jt.

Nutumüür, juutide pühapaik, mille ääres tõepoolest nii mõnigi pisaraid valab, on jätkuvalt paik, kuhu turistid oma kirjakese koos soovidega jätta tahavad. Kuigi müür on kitsamaid ja laiemaid pragusid täis, on ka kirjakesi palju, nii et on tükk tegu, leidmaks oma soovidele kohta. Aeg-ajalt müüri pragusid puhastatakse ja võiks ju arvata, et sinna topitud paberitükid lähevad hävitamisele, aga siiski mitte. Need korjatakse kokku ning säilitatakse.

Nutumüüri-äärne ala on vaheseinaga jaotatud kaheks: meeste ja naiste pooleks. Selline kindel jaotus iseloomustab ka ortodokssete juutide elukorraldust. Naiste töö on lapsi kasvatada, keda peres on keskmiselt seitse-kaheksa. Mehed tegelevad päevad läbi toora uurimisega ja vähemalt korra päevas käivad Nutumüüri juures. Tööd, nagu meie seda mõistame, ortodokssed juudid ei tee, kui, siis peavad väikseid ärisid vanalinnamüüridest väljapoole jäävas linnaosas Mea Shearimis, mis üksnes nende päralt.

Kuigi selles linnaosas on ortodokssetel juutidel olemas nii vesi, gaas kui ka elekter, järgivad nad elustiili, nagu see oli 19. sajandil, mil Mea Shearim asutati.

Võõraste suhtes on ortodokssed juudid tõrjuvad, mille eest meie giid ka hoiatas, enne kui me sellesse linnaossa jalutama läksime. Nad ei taha, et nende poole pöördutakse isegi tee küsimiseks, eriti kui seda peaks tegema naisterahvas. Ka ei luba nad ennast pildistada.

Ka teavitavad sildid linnaosa piiril paluvad järgida nende soove, ja kui see võõrale vastuvõetav pole, siis lahkuda.

Jõudsime Mea Shearimi ajal, mil hakkas hämarduma. Ilmselt oli tegemist palvusele kogunemise ajaga, sest igast tänavavahest ilmus nähtavale pikkades mustades kuubedes, mustade kaabude ja pikkade oimulokkidega mehi, kes tõtakal sammul sünagoogi poole kiirustasid.



Via Dolorosa, mida mööda pidi Jeesus risti kandes hukkamispaigale minema, on tänapäeval ülikitsas vanalinnatänav, kus käib lärmakas kauplemine. “Dobrõi den” ja “Tervetuloa” on vaid üksikud näited sellest, millistes keeltes oskavad kauplejad teenimise eesmärgil turiste tervitada. Ja keelte “õppimises” on nad agarad. Näiteks lasi üks innukas kaupmees ühel inimesel meie reisiseltskonnast kirjutada paberile “hea hind”, et seda siis järgmistele turistidele kõlavas eesti keeles oma kaupa pakkudes lubada.

Via Dolorosa viib kristlaste olulisimasse pühakotta Pühasse Hauakirikusse ja jätkub seal. Püha Hauakiriku hämaratesse ruumidesse jäävad Jeesus Kristuse ristilöömiskoht, paik, kus ta linasse mässiti, ja tema hauakamber, mille külastamiseks tuleb aega varuda, et jõuaks pikalt lookleva järjekorra ära seista.

Kui ajalooradadel juba piisavalt rännatud, käisime ära ka umbes 408 meetrit allpool merepinda asuva Surnumere ääres. Tegelikult on see järv, mille soolasisaldus 28–29%. Et järve veega varustatus on kehv, on sealne veetase viimase saja aastaga 12 meetrit madalamaks jäänud. Kui kõige hullemad stsenaariumid, mida Surnumerele ennustatakse, peaksid tõeks saama, siis 20–30 aasta pärast seda järve enam pole.

Omaette nähtusega on tegemist tõepoolest, juba vetteminek on väike katsumus, sest merepõhja katvad soolakristallid on jala all suured ja teravad. Ujuda Surnumeres võimalik ei ole, keeruliseks osutub ka veest väljasaamine, sest kui jalgu põhja toetada, tõukab vesi need pinnale tagasi. Ja vesi on soolane, väga soolane, ka väike piisk, mis silma läheb, kõrvetab, nii et tuleb kohe tõtata silmi pesema.



Teatud mõttes elamuseks kujunes selle reisi jooksul ka piiride ületamine. Kuigi reisijuht hoiatas, et rängimaks piiriületuseks kujuneb ilmselt Jordaaniast lahkumine (külastasime ka naaberriiki Jordaaniat, kust sisenesime Iisraeli läbi Läänekaldal asuva piiripunkti), siis Jordani jõe ületamine mööda rangelt kontrollitud Allenby silda läks küllaltki kiiresti ja teatud ootamatused tekkisid hoopis teistes piiripunktides: kord ei läinud ametniku arvates kellegi nägu ja passipilt kokku; kord oli passil liiga lühike kehtivusaeg – kõigest kaks aastat, kuigi seadus nõuab kuus kuud kehtivat passi; kord peeti meie reisiseltskonnast üht meesterahvast tagaotsitavaks kurjategijaks. Kuid nagu giid ütles, peab nendesse riikidesse reisides olema valmis teatud ootamatusteks.

Enne kodu poole suunduvasse lennukisse pääsemist tuli läbida korralik kadalipp, mis algas põhjaliku küsitlusega. “Mitmendat korda sa siin oled? Millistes kohtades sa käisid? Kas araablased sulle kingitusi tegid? Kes su kohvri pakkis? Kes kohvri bussi viis? Kas buss tuli otse lennujaama või tegi vahepeal peatusi?” uuris ametnik tuima näoga ning küsis viimaks, kas kotis relvi on. Saanud eitava vastuse, hakkas ta samade küsimustega otsast peale, esitades neid veidi teise nurga alt.

Küsimustele vastatud, valgustati läbi pagas. Kellel kõik korras, pääses pardakaardi järele. Siinkirjutajal nii hästi ei läinud ja tuli minna järgmisesse turvakontrolli, kus kohvrid üksipulgi läbi otsiti, nagu ma oma järjekorda oodates nägin. Kui kord minu kätte jõudis, tõmbas ametnik mu kohvri lukud kummalise sinise pulgaga üle ning lasi tulema, tundmata vähimatki huvi kohvri sisu vastu. Tuleb tunnistada, et kuuldu põhjal oli vaim hoopis rohkemateks vintsutusteks valmis, aga läks üpris lihtsalt.