Pea terve nädala olen koos kolleegidega rähelnud teemaga «Mis juhtus Kadrina keskkoolis 5. aprillil?». Mõningase ülevaate saab lugeja tänase lehe uudiskülgedelt.
«Koolitulistamine» Kadrina moodi
Neljapäeva õhtul tahtsin pea läbi seina lüüa ja sinna jättagi. Üks loo pooltest – lastevanemad, kelle lapsed tundsid koolitundi sisenenud purjus noorukite pärast hirmu – otsustas saba jalge vahele tõmmata ja taganeda oma ütlustest. Õigemini: tahtsid keelata artikli avaldamist, sest see rikkuvat eraelu puutumatust, sisaldavat delikaatseid isikuandmeid (mida see ei sisaldanud – delikaatsed isikuandmed puudutavad inimese tervist, nahavärvi, usulist kuuluvust jms), ja soovisid, et leht lähtuks isikuandmete kaitse, avaliku teabe ning meediateenuste seadustes sätestatud põhimõtetest.
Pärast nõupidamist kolleegidega võtsin pea seina seest tagasi. Me otsustasime artikli ikkagi avaldada, sest meie arvates ei ole tegu tühiasjaga, kui varateismeliste muusikatundi sisenevad hilineva õpetaja asemel purjus mehed ja asuvad seal omavolitsema. Arvaku osa lastevanemaid, kool ja omavalitsus, mida tahavad – meie arvates on selline olukord kriisiolukord suure tähega, eriti just hiljutise Soome koolitulistamise taustal. Kui keegi üritab selle veel maha vaikida, siis meie asi on see just avalikustada. Et ka teised õppust võtaks ja järeldusi teeks. Et me ei laiutaks tõelise õnnetuse järel käsi ja ütleks vaid: «Näe, juhtus nii.»
Virumaa Teataja toimetuses hakkas lugu arenema kahest paralleelsest allikast. Esiteks ei lubanud kooli direktor 17. aprillil meie ajakirjanikul külastada Kadrina keskkooli õppetundi, kuigi oli välja kuulutatud lahtiste uste päev – tõsi küll, üheksanda klassi õpilastele. See tundus kummalisena. Meil on kogemusi, et kui midagi üle hakatakse reguleerima, kui tühja koha pealt jalgu trambitakse ja keelatakse-suunatakse, koliseb suure tõenäosusega kuskil luukere.
Teiseks oli see teema kõne all Kadrina vallavolikogu istungil, kus esitati vallavanem Kairit Pihlakule ka arupärimine.
Soovitan lastevanematel, kes artikli avaldamisele vastu olid, ühe asja üle järele mõelda. Te olete ju sellisel juhul osa toiduahelast, kui te ei taha/ei julge koolis esinenud puudustest avalikult rääkida. Jah, te ei saa selle eest otsest rahalist tasu, aga teie tasu on edaspidine mugav äraolemine – teie ei puutu ametnikke ja ametnikud ei puutu teid.
Saage palun aru, et sellisele mõttemaailmale toiduahelad üles ehitataksegi. Kuni praeguse Venemaani välja – küll see rahvas aru saab, et sõda Ukrainaga on kuritegu, aga nüüd enam ei saagi vastu hakata, sest struktuur on aastatega nii tugevaks kasvatatud, et mõned protestihääled seda enam ei murra.