Seda ütlemist kuulsin pühade ajal Salla sovhoosis mitmel korral. Iga päev oli tööpäev. Praegused ilmad lihtsalt pressivad tagant. Juba vähese maa peal loen kokku neli traktorit: üks kultiveerib, kaks koristab kive, üks rullib. Kuskilt künka tagant võib aga jällegi mõni masin pilku haarata. ühel põlluveerel juhtun kokku direktori ja peaagronoomiga. «Kas mehed ei kurda?» «Ei, meil on kokkulepe, et 9. mail teeme puhkepäeva. Siis hakkavad otsad koomale saama.» Neil korraldati masinameestele mõnus saunaõhtu. Vihtlemise ja õllega. Seal said nii mõnedki jutud sirgeks räägitud, mis tööle aina kasuks tuli. Järgmisel hommikul ei puudunud keegi töölt. Niisugune väike vaheldus andis jaksu juurdegi. «Soe supp tuuakse meil põllule. Ikka maamehe moodi vägev, pista või lusikas püsti sisse.» Ka see on hoolitsus töömehe eest. «Praegu oleme graafikus. Täna õhtuks on üle poole kartulistki pandud, üle 100 hektari külvame tänavu teravilja rohkem. Seni on kõik läinud eriliste viperusteta,» märgib peaagronoom. Kividega on neil nagu igas majandis kaunikesti rassimist. Silm hoitakse peal külvi kvaliteedil. Aga mõnda tükki on varematel aastatel narritud ja nüüd on juba tegemist, et ühe-kahe kevadega korda saaks. Peaagronoomil on taskus pingelise võistluse bülletään.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2024/05/03/16046074t1hac15.jpg)