Kolumn: odavate hindade hind

Mari Weber. Foto: Erakogu

Käimas on keskkonnakuu ning Jupiteri vahendusel on võimalik vaadata keskkonnateemalisi dokumentaalfilme. Teosed katavad probleeme rohepesust ületarbimise, prügimajanduse ning kliimakatastroofideni. Tujurikkujate valik on lai, kommenteerimistuhin tuli peale aga ühe teemaga seoses, milles kõik ühiskonnad üle maailma teadlikult suplevad – see on tung odavate hindade järele.

Vajaduses odavamalt ostelda ei ole midagi ebainimlikku. Krõbedate hindadega kodumaise väiketootja porganditel ja kohaliku disaineri kodumaisest villast kootud kampsunil võib väiksema ja keskmise rahakoti omaniku jaoks olla ka selline «rikaste ökošmöko» hõng küljes. Ka palmiõli ja kiirmoekettide odavate toodete boikoteerimine võib näida kas rikaste või perekondliku vastutuseta elavate keskkonnahipide moeasjana. Samal ajal kui paljudele see võibolla moeasi ei olegi, kasvab ka siiralt kriitiliste ja nõudlike tarbijate hulk, kes soovib tootmisahela läbipaistvust ning teeb oma valiku väiksema tarbimise ja kvaliteetsema-eetilisema toote kasuks.

Üks keskkonnakuu dokkidest uurib sisustushiiglase IKEA odavate hindade tagamaid. Külastatakse metsamaffia tegevusest räsitud Rumeenia rahvusparke ja Brasiilia põlismetsadest saanud kiirekasvulise männi «põldusid». IKEA mööbli hind on taskukohane massidele, sest maailmas leidub riike, kes on kasumi nimel nõus vaatama läbi sõrmede oma looduse ja elanike heaolule. Seniks, kuni varustajal on ette näidata vastutustundliku metsamajandaja sertifikaat, on nõus ka IKEA ignoreerima odava tooraine päritoluriigis tegelikult tehtavat keskkonnakahju.