Proovisaali hetked: kuhu viivad öö õiguse otsingud?

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Copy
«Öö õiguse» esimene lugemine lõi trupil silmad särama. Esiplaanil Indrek Saar, seisavad Eili Neuhaus (vasakult), Jaan Tristan Kolberg, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Maria Teresa Kalmet.
«Öö õiguse» esimene lugemine lõi trupil silmad särama. Esiplaanil Indrek Saar, seisavad Eili Neuhaus (vasakult), Jaan Tristan Kolberg, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Maria Teresa Kalmet. Foto: Inna Grünfeldt

Mäletate, oli üks näidend, Toomas Suumani näidend «Viimase öö õigus», mis võitis 2013. aastal näidendivõistluse ja mille tõi järgmisel sügisel Rakvere teatris lavale Raivo Trass. Äsja, paar päeva pärast autori 68. sünni- ja mõni päev enne teist surmaaastapäeva, alustas lavastaja Eili Neuhaus näidendi «Öö õigus» proove.

«Öö õigus» põhineb Toomas Suumani näidendil, ent Eili Neuhaus on loonud sellest oma versiooni. Novembriööst vana mõisahoone akende taga on saanud suvi ning vana paruni vaim majas enam ei uita. Noore armastuse traagika on aga igavene ja jääv. Nagu ka eestlaste head ja halvad loomujooned. «Ma teen esimest korda elus nii eesti lugu, nii isamaa- ja kodumaaarmastusega tehtud lugu,» sõnab Eili Neuhaus. «Ma arvan, et see on märk.»

Eili Neuhaus tunnistab, et on teinud näidendis struktuurilisi ja sisulisi muutusi, mille «Toomas on pilvepiiri pealt heaks kiitnud». «Minu jaoks ääretult põnev materjal. Olen väga tänulik, et Toomas selle kirjutas. Seda tehes mõtlesin tema peale ja mõtlen nüüd ka. Hille [Toomas Suumani lesk Hille Suumann] arvas, et Toomasele väga meeldiks see lugu.»

Proovisaalis võtavad laua ümber platsi näitlejad Eduard Salmistu, Jaan Tristan Kolberg, Indrek Saar, Madis Mäeorg ja Maria Teresa Kalmet. Juttu tuleb loo taustast. Eduard Salmistu, kes mängis Raivo Trassi lavastuses mõisavalitseja Jüri rolli, seekord aga astub üles vallavanem Tõnisena, meenutab, et näidendit «Viimase öö õigus» kirjutas Toomas Suuman tükk aega. «See lugu teda kummitas hirmsasti. Kui Raivo Trass soovis temalt näidendit ja kuulis, millega Toomas töötab, läksid tal silmad põlema ja saigi see kirja pandud.»

Lavastaja Eili Neuhaus avab tekstiraamatu. «Loeme ta siis läbi,» lausub ta ja loeb: «Esimene stseen. Kusagil avatakse uks ...» Karakterid hakkavad vaikselt joonistuma, konfliktid kerivad, on traagikat ja naerugi. Hetk vaikust, kui on kõlanud viimane lause.

«Kõige esimene põhjus on see, et Toomas ära läks,» nimetab Eili Neuhaus tõuke, mis viis ta «Viimase öö õiguse» juurde. «Kui tulin kolmkümmend aastat tagasi teatrisse, oli siin Toomas Suuman. Ta on kogu aeg siin olnud. Kogu aeg vaatasin talle alt üles. See tema karisma ja jõulisus ... Kui teda nüüd ei ole, siis ... käis peast läbi, et ta on niisuguse loo kirjutanud.»

Kuna Alatskivi lossist, kus on suviti mängitud Eili Neuhausi lavastusi «Kui seda metsa ees ei oleks» ja «Bal­dahhiinvoodi», tuli ettepanek teha suurem suvelavastus õues, olidki niidiotsad kokku jooksnud. «Kui lugesin näidendi läbi, oli mul hästi hea tunne, et seal on nii palju Toomast sees. See oli nagu taaskohtumine temaga. Kui hakkasin seda töötlema, tundus, et Toomas juhendab mind, annab mulle nõu. See kolmkümmend aastat koos kolleegidena töötamist aitas mul otsuseid paremini teha. Teadsin, kuidas Toomas võiks ja arvaks, millele ta kirjutaks alla, millele mitte,» jutustab Eili Neuhaus. «Toomas on seda väärt, et teda mäletada, tema asju lugeda ja lavastada. Püüan talle omamoodi kummarduse teha.»

Teine «Öö õiguse» lavaletuleku põhjus on Eili Neuhausi sõnul pidetuse tunne, mis on temas tekkinud ühiskondlike sündmuste tõttu. «Nii palju sõdu käib ja see kajastub teatrielus. Teatritegemises, mida praegu väärtustatakse, ei näe ma uudsust. Mina künnan ikka oma vagu: mis inimese peas toimub, kuidas roll valmib ja kuidas see peaks inimesele korda minema. Meie lavastuses ei tule ka põsemikrofone. Näitleja peab suutma end oma häälega kuuldavaks teha.»

«Öö õigus» räägib lavastaja sõnul eestlaseks olemisest, sellest, miks me siin elame. «Kuidas me oleme ära unustanud, et meil on oma riik, ja kakleme riigikogus nagu matsid? Kuhu on kadunud au- ja häbi- ja väärikusetunne? Kuidas oleme valinud ennast juhtima need härrad – nagu tükis on –, kes ei ole härrad? Kuidas me niimoodi elame, et ei vastuta oma tegude ja oma maa eest? Kuidas me ei saa aru, kui suur väärtus on vabadusel? Väga põnev on mul ka enda sisse vaadata: mis ma olen ära teinud oma Eesti heaks,» arutleb Eili Neuhaus. «Kooslus, kellega lavastust teeme, on nakatav ja inspireeriv. Vaatasin proovis: näitlejatel silmad säravad.»

Teater

  • Vabaõhulavastus «Öö õigus».
  • Idee autor Toomas Suuman.
  • Töötleja ja lavastaja Eili Neuhaus.
  • Kunstnik Reili Evart.
  • Osades Indrek Saar, Jaan Tristan Kolberg, Eduard Salmistu (Rakvere teater), Madis Mäeorg (Rakvere teater) ja Maria Teresa Kalmet.
  • Kaastegev Alatskivi rahvatantsurühm Kassikangas.
  • Esietendus 19. juulil Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis.

Indrek Saar – mõisavalitseja Jüri

Indrek Saar, keda paari aasta eest sai laval näha Üllar Saaremäe lavastuses «Liblikas», märkis, et andis järele Eili Neuhausi jäärapäisele soovile teda mõisavalitseja Jüri rollis näha. «Ütlesin talle, et see on [ajaliselt] väga keeruline, aga ta ei andnud asu. Ja tegelikult ju tahaks! Toomas Suumani lugu, kus on asjad, millega igapäevaselt kokku puutud enda elus ja suhetes, annab võimaluse neid jälle mõtestada ja aitab endal mingeid asju paika saada. Äkki aitab ka kellelgi teisel midagi selgemaks mõelda.»

Indrek Saare sõnul on võimalus suvel teatrit teha talle oluline. «Panen jälle jalad maha ja tean, kus ma olen, sest minu jaoks on see kodu. Teatritegemine on see, mida ma olen õppinud, kus olen täiskasvanuks saanud. See aitab endal võtta aega, et mõelda mingite ajatute asjade üle, inimsuhete üle. See on hea võimalus aja maha võtmiseks, sest kui on intensiivne prooviperiood, ei saa kõrvalt saja muu asjaga tegelda, vaid pead kontsentreeruma sellele. See aitab korraks lülitada end täiesti teisele lainele. Tundus, et see oleks praeguses ajahetkes täitsa tore. Suuman ja eesti asi, see on nahalähedane. See taju on kohe olemas.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles