Kunstist ja hirmudest

Peeter Raudsepp
, Rakvere teatri loominguline juht
Copy
Peeter Raudsepp.
Peeter Raudsepp. Foto: Marianne Loorents

Kui suured tõed on meie vastu, õpime üsna pea tõde kartma. Kui ajaleht kirjutab, et 25 protsenti Eesti elanikest elab allpool vaesuse piiri ja inflatsioon on kaks korda üle Euroopa keskmise, siis hakkavad inimesed hirmunud loomadena üksteise lähedale kogunema.

Suurem hirm kasvab sellest välja noore põlvkonna puhul. Kui mina olen mõnikord, kuigi harva, vaimustunud mõnest düstoopilisest ulmefilmist, siis minu 19-aastane tütar ei taha neid vaadata, olgugi filmikunst talle väga armas. Põhjus? Ta ütleb, et ta ei taha näha kunstilises vormis reaalsust, milles tal tuleb võibolla ise päriselt elada. Selline vaikne paanika, mis ei halva igapäevast tegutsemist, elust rõõmu tundmist, aga on pidevalt taustal olemas. Siit ka põgenemised virtuaalsusse ja sotsiaalmeediasse, kust aga kinnitatakse üha jõulisemalt, et mittedüstoopilist tulevikku saavad kogeda vaid vähesed rikkad ja ilusad. Nii et naljaga pooleks võiks öelda, et elul on praegu eesti keelega sarnane olemus, sest mõlemas puudub tulevik.

Teen parajasti proove looga Iiri tänapäevase talupere elust. Pereisa ütleb seal, et temal ei olnud nooruses sooja ega külma, kui palju ta isa raha teenis või kui edukas ta oli, tööd tehti selleks, et toit laual oleks. Vastandina nüüdisajale, mil inimese ainus mõõdupuu on edukus. Samas jätab ta muidugi mainimata, et selle idülli juurde käis ka suhteline võimatus oma elu kardinaalselt muuta.

Tagasi üles