Tõepoolest: juba linnukesed väljas laulavad ... Vidistavad, siutsuvad, hõiskavad põõsais, puies ja taeva all. Sädistavad päriselt, mitte ainult laulus, millega on üles kasvanud ilmselt kõik meie rahva põlvkonnad sellest ajast saati, kui Tartumaa mees Paul Tekkel aastal 1913 luuletuse «Kevadel» avaldas ja see endale viisi leidis.
Nädala kaja: Juba linnukesed ...
Tänavu tekkis küll kartus, et aina tagasi kippuva lume tõttu ei hakkagi kenad kasekesed kingul kohama ega linnud väljas laulma, aga maikuus sai talve süda viimaks murtud ning ojakene voolab orus vulinal, hõbepilvekene heljub taeva all ning kena kevade on lõpuks käes.
Ka kõige kenam kevad pole kunagi üksnes rõõmuga täidetud. On lahkujaid, kelle minek valutab veel kaua südamesopis, on elu- ja argimuresid, mis vajavad lahendamist. On sassis suhteid ja kiiva kiskunud tundeid. Muret võib teha seegi, kui linnukesel pole enam kusagil laulda või pesa sättida, sest inimkäsi on kodumetsast üle käinud.
Võibolla on see ülemõtlemine, kui ülekasvanud sirelihekki maha võttes tunned kripeldust, sest äkki olid mõnel linnukesel põõsastega oma plaanid. Nähes sulelisi toimetamas jasmiinipõõsas ja sebimas vanade õunapuude võrades, hakkab kergem ja aimad, et muudatused on andeks antud, või kes teab, isegi heaks kiidetud.
Veel pole selge, kuidas on ööbikutega. Kui paari aasta eest hõiskasid öised laulikud nõnda, et neid oli isegi läbi kinniste akende tuppa kuulda, siis mullu pidi õueski kõrvu pingutama, et mõnda laksutajat tabada. Nii väga loodan, et sel kevadel toomepuud taas helisevad.
Kevad on aeg püüda hetke. Hingata endasse toomingate aroomi, nautida kanavarvaste kulda, imetleda nartsisside meeletut paletti ning tulpide uhkeid õiekroone, tunda rõõmu võilillest ja piibelehest. Tajuda tärkavas haljuses, kuidas hing heleneb ja kui rikkaks teeb meid kevad. Võtta aega kuulatada, silmitseda, haista, lasta kevad südamesse, olla pisut meeletu või ülemeelik. Kui õunapuud hakkavad pilduma õielehti ja pihlakad sätivad end valevasse rüüsse, saame algavas suves taas asjalikumale lainele naasta.