Ruuben Lambur sängitati Tõrma kalmistule

Taustaks "Ukuaru valss", jätsid kümned ja kümned inimesed teisipäeval Sõmeru keskusehoones hüvasti armastatud vanahärra, endise metsavenna ja vabadusvõitleja Ruuben Lamburiga. Lesk Leida Lambur pani Ruubenile viimsele teekonnale kaasa kollased õied – samasugused, nagu olid olnud need, mida Ruuben oli hoidnud käes nende esmakohtumisel 1965. aastal Tallinnas raudteejaama perroonil.

98-aastaselt igavikku lahkunud Ruuben Lambur toimetas oma koduaias veel elutee viimaselgi õhtul. Vitaalne vanahärra lõhkus iga päev ahjupuudeks vähemalt ühe paku, pidas suvise kalalkäigu plaane ja viskas mõni nädal enne oma lahkumist nalja, et seab nüüd sammud kasiinosse.

​Ööl vastu 16. maid lõppes aga Ruuben Lamburi värvikas ja seiklusterohke elutee.

Mullu novembris tähistati Sõmeru keskusehoones pidulikult Ruuben Lamburi 98. sünnipäeva, nüüd peeti samas paigas tema ärasaatmistseremoonia. Pool aastat tagasi lõppes koosviibimine Ruubeni soovil ühislauluga "Mu isamaa armas", ja sama laulu lauldi sellelgi korral, saateks muusik Jaanus Põlderi kurblik viiul.

​Järelehüüdes mainis Kaitseliidu kaplan, Rakvere Kolmainu kiriku õpetaja Tauno Toompuu, et teise maailmasõja lõppedes oli Ruuben Lamburil valida aadete ja põhimõtete või vaikse hääbumise vahel. Ruuben valis aususe ja siiruse ning jätkas, relv käes, metsavennana võitlust okupantide vastu.

"Ruuben kirjutas sellest oma raamatus ja rääkis mitmel korral noortele, kuidas pärast raskelt haavata saamist metsas lamades tundus talle elu mõttetu – kodu ja kodumaa hävitatud, vennad tapetud, isa-ema Siberisse surema saadetud," kõneles Toompuu. "Kust ta võttis lootuse ja jõu edasi elada sellisel hetkel? Aga Ruuben leidis selle. Ja elas veel nii, et temas ei olnud kibestumist ega raevu. Ta muide ei maininud kunagi nimeliselt enda äraandjaid, ta ei teinud neile seda rõõmu, et näidata end vihasena."

Näitleja ja kaitseliitlase Raivo E. Tamme viimane kummardus sirgeselgse tõelise eesti mehe Ruuben Lamburi ees. Foto: Ain Liiva

​Näitleja ja kaitseliitlane reservleitnant Raivo E. Tamm meenutas, kuidas ta käis mullu novembris Ruuben Lamburi sünnipäeval. "Kahjuks tutvusin ma Ruubeniga alles tema eluõhtul, aga selle lühikese aja jooksul tekkis mul mulje, et Ruubeni-sugused mehed ei sure kunagi ära. Kahjuks ei ole see siiski nii. Ma sain tema juttudest ja mälestustest otsekui valgustatud," rääkis Tamm. "Viimastel aegadel kiputakse mõistete "eesti mees" ja "sirgeselgne mees" üle nalja viskama. Aga Ruuben oli mees, kes tuletab meelde nende sõnade algse tähenduse."

​Tauno Toompuu lausus oma hüvastijätukõnes veel, et Ruuben Lamburi missiooniks oli lugusid rääkida ja kirjutada. "Oma elu kõrghetke saavutas ta alles kõrges eas, kui tema mälestustele tekkisid tänuväärsed kuulajad," sõnas Toompuu.

​Ruuben Lambur võitles teises maailmasõjas kommunistlike okupantide vastu. Seejärel jätkas ta võitlust metsas, kuni 1947. aastal tabati ja saadeti vangilaagrisse Venemaale Mordvasse.

​Laagris tutvus Ruuben Lambur kirja teel Vaost pärit Leidaga, kellega tekkis armastus. Kui Ruuben vangilaagrist viimaks 1965. aastal vabanes, jäi ta oma armastatuga kokku kuni elu lõpuni.

​Ruuben Lambur sängitati aupaukude saatel Tõrma kalmistule.