Retk kuu teisele poolele ehk Kui Vadi kohtus Vildega

Urmas Vadi sai tuttavaks oma iidse tammega ja tamm oma kirjanikuga. Foto: Inna Grünfeldt

Kui kirjanik Urmas Vadi Pajusti klubi juures Eduard Vilde ausammast takseerides leidis kirjamehele kaela sätitud pidulikult lipsult oma nime, laulsid linnud ja lapsed kinnituseks, et tema romaan «Kuu teine pool» kuulub 55. teosena Eduard Vilde kirjandusauhinna laureaatide väärikasse ritta.

Kirjaniku, auhindajate ja raamatusõprade ühiselt lausutud loitsu saatel pühendati kirjanikule Vinni-Pajusti tammikus iidne tammepuu. «Õigemini tamm saab kirjaniku, sest tammed – hiie- ja ilmapuud – olid enne meid,» tähendas Ulvi raamatukogu direktor Tea Järvis.

Tammele kingitud kirjanik Urmas Vadi kõneles, et kirjutas romaani «Kuu teine pool» neli aastat. Teose loomiseks andis algtõuke ema surm. «Raamat on fiktsioon, kus on mu enda kogemused ja mälestused, hirmud ja salaunistused. Minu jaoks on hästi oluline ka see, et seal on lugu. Kasutatakse sõna «elulooline», millel on kaks poolt – «elu» ja «lugu» –, mis kuskil saavad kokku. Niivõrd palju, kui mind huvitab elu pool, huvitab mind ka loo pool. Olengi rohkem loo teenistuses,» rääkis Vadi. «Minu meelest pole kõige olulisem, kas see asi oli nii või teisiti, vaid see, kas sai hea lugu või mitte. Mina ei põlga midagi ära, võtan igasuguseid asju vastu nii elust kui fantaasiast. Niimoodi see raamat kokku kirjutatud on.»