Juhtkiri: ega tali taeva jää

Kevade ettevaatlikust saabumisest annavad märku tilkuvad räästad. Foto: Arvet Mägi

Pealkirjaks olev rahvatarkus tundus sel korral täiesti tõeks osutuvat.
Kui sügisel ei tahtnud lumi ja tõeline lumine talv kuidagi tulla, siis nüüd tundub kevad jällegi viibivat. Paljudes tekitab see meelehärmi.

Pruukis vaid kevadpühal värsket lund maha sadada, kui läks üleüldiseks närvitsemiseks: teed umbes, libe ja purikad, mis nüüd küll lahti. Kes ajas suusad alla, kes otsis ärapakitud talveriided uuesti välja, mõni kruttis tagasi talverehvid, mis olid kiirustades juba kuuri alla pandud, kes kirus ilmataati ja valitsust.
Positiivsema suhtumisega inimestel oli aga sellest talve viimasest pingutusest lõbu laialt. Rohkem rõõmustasid muidugi need, kes suvises palavuses midagi mõnusat ei leia. Neile meeldis, et ilm veel kord jahedamat nägu näitas, ning nad ei kiirusta talveriiete kappipanekuga. Lapsed said veel lumes möllata ja korraliku lumesõjagi maha pidada. Puhas valge lumekiht oli igati sobilik, et villaseid vaipu ja tekke puhastada-värskendada.
Huumorit teemal kevadpühad ja suur lumi, jätkus küll ja veel.
Ülestõusmispühal sooviti üksteisele lausa häid jõule, mäletatavasti haljendas jõulude paiku rohi.
Üsnagi naljakas oli kuulata mõnd kevadmeeleolus ja ilmselt varem kokku pandud kevadisi nõuandeid jagavat raadiosaadet, näiteks  kartulite mahapaneku teemal.
Talve viimaseid ponnistusi on aga tore vaadata, kui samal ajal saab mõelda, et suvi astub iga päevaga lähemale ning talvetaat planeedi tiirlemise vastu ei saa, olgu ta kui tugev tahes. Päike sulatab lume ja paitab palgeid, andes talvest väsinud inimestele särtsu ja lisaenergiat.
Sellest nädalast muutub kõik, plusskraadid teevad oma, vahepeal metsa sooja läinud kevadekuulutajad leiavad üles oma pesakastid ning kaua oodatud kevad võib alata. Kui suvel juhtuvad palavad ilmad jälle pikemalt tulema, eks siis alati rahulolematute eestlastena jõuame ilmselt seda lundki taga igatsema hakata.