Nädala kaja: elu kiusupunni kõrval

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Ööl vastu neljapäeva vaatasid Eesti piirivalvurid pealt, kuidas idanaabritest ametikaaslased eemaldasid Narva jõelt poid.

Provokatsioon, millele Eesti vastab diplomaatiliselt, mitte füüsilist jõudu kasutades. Venemaa meenutab väga sellist tülikat töökaaslast või sugulast, kelle puhul ei või kunagi teada, mis tuju tal täpselt on, mis on lubatud või mis lubamatu.

Emotsionaalselt küps inimene proovib tujutsejat mõista, lugeda märke ja läheneda arusaamise ja avatud meelega. Märatseja aga sellest ei hooli – tema mossitab, tujutseb, kui tahab, ütleb, mida sülg suhu toob, sest teab, et teine pool püüab alati heaga, rahuliku meele ja mõistmisega.

Kuhu asi tüürib, pole kunagi kindel. Kas rahulikul poolel katkeb viimaks kannatus ja ta läheb emotsioonide tulvaga kaasa või mõistab sotsiopaat viimaks, kuidas tema käitumine teisi mõjutab? Raske öelda. Sama raske on öelda, kas naabrite diplomaatilised lähenemised Venemaad huvitavad või muutub idanaaber veel jultunumaks, sest karistamatuse tunne kasvab.

Toimunud piiriintsidendi tõttu kutsus president Alar Karis kokku riigikaitse nõukogu ja andis ka pressikonverentsi. Presidendi üks sõnum oli rahvale rahustav: Eestis on turvaline, meile ohtu ei ole. Ometi ei mõju sellised sõnad alati julgustavalt, sest sabatunne ütleb, et ega president ei saaks muud öeldagi.

Valima tuleb minna, selles pole kahtlust.

Paari nädala pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Need valimised jäävad eestlastele enamasti kaugeks, kuna tuntakse, et pole justkui kedagi valida ja ega see valik ei mõjuta ka midagi. Pigem sümboolne žest, sest Brüssel on kauge ja seal tehakse otsuseid üle rahva pea.

Reaalsus on hoopis midagi muud. Eesti ei ole Euroopas üksi, meil on Soome, meil on teised Balti riigid, meil on suurriigid, kellel raha ja sõjalist võimekust. Ka Brüsselis on mõistetud, et maailma olukorda arvestades on vajalik suunata üha enam ressursse kaitsekulutustesse. Toetada Ukrainat ja investeerida Euroopa sõjalisse võimekusse. Rahuorganisatsioonist, nagu Euroopa Liit seda olnud on, pööratakse pilgud üha enam sõjalise võimekuse suunas.

Seega on väga oluline, kes asuvad Euroopa Parlamendis meie riigi nimel rääkima. Millised on valituks osutunute varasemad sõnad ja teod Ukraina sõja teemal, milline on suhtumine agressorriiki ja sanktsioonidesse, milline on suhtumine USA presidendivalimistesse. Valima tuleb minna, selles pole kahtlust.