Kolumn: Riimi riimid ehk Laupäevane leht juhuluulega

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Raadiost tuleb kisa, lärmi. Ajab inimesed närvi. Igas uudises on kliima-kliima, kuhu peaksin oma kõrvad viima?

Õhk on ärev, tulvil hirmu, ei rõõmsalt keegi enam hirnu. Igal sammul tunned rahulolematust, nii näed varsti unes omaenda matust. Meie aja lemmiksõna «kliima» sunnib küünlaid altarile viima. Kui soojemaks läheb ilmameri, siis järjest enam jahtub meie inimsuhteveri. Pandeemia lõppes, kohe põrutati sõtta, kuskilt pole enam rahu võtta; iga päev toob negatiivset aina, murepilvedes on emake Ukraina. Kliima eest on seista selgem, sest saab maailm homme helgem: sorteeri taarat-prügi, otsi üles kasutatud riidenagi, ära aja taga ühepäevamoodi, mida jälle poodi toodi ... Aga kuidas üles leida kadund hingerahu, kui peas ja mõtteis valitseb üks tohuvabohu?

Nad usaldavad 11 ja on lahked, neil naeratused pole tahked, nad usuvad nii oma tulevikku ja ei mängi poliitpimesikku.