Juhtkiri: julgus unistada ja unistused täide viia

Virumaa Teataja
Copy
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Virumaa mees Kaspar Eevald täitis oma unistuse ja ronis maailma tippu – Mount Everesti kõrgeimasse punkti. Kuigi katsumus oli raske, tunnistas mägironija ajakirjanikule, et lihtsalt tööl käimine ja niisama konutamine ei ole viis, kuidas ta tahab oma elu kasutada. Julge mees julges unistada.

Ometi on palju neid inimesi, kes küll suudavad unistada, ometi takerdub nende puhul unistuste elluviimine millegi taha, on selleks siis argised raskused või eneseusu puudumine. Kuigi Kaspar Eevald seisis mäetippu vallutades mitu korda surmaga silmitsi, ei viinud katsumused teda rivist välja. See tõestab, et inimene suudab väga palju, kui ta endasse usub ja unistuse täitmise nimel vaeva näeb.

Esimene samm on unistus endale valju häälega välja öelda ja nähtavasse kohta kirja panna. Kui on tahe, tulevad ka viisid selle täideviimiseks. Olgu siis unistuseks oma lillepeenra rajamine, suplus Islandil kuumaveeallikas või oskus viiulit mängida. Tuleb mõelda ja asuda sammhaaval tegutsema. Isegi kui unistus esimese korraga ei täitu, ei loe viimaks enam, kui mitu korda enne selle täitumist on ebaõnne kogetud.

Pere võib olla takistuseks, aga ka kõige suuremaks turvavõrguks, lähedastelt tuleb mõistmine ja toetus.


Samas on unistuste ja paljude muude asjadega sageli nii, et neil juhtuvad hinnalipikud küljes olema. Näiteks pere kõrvalt oma unistuste teoks saamise poole püüeldes võivad lähedased tähelepanust ilma jääda ja hakkavad seda üha agressiivsemalt nõudma. Ja polegi need tülid enam üldse kaugel, sest südames olev igatsus otsib väljapääsu. Paraku saab see ilmselt vastuseks suurema tõrjutuse kui enne. Seega on väga oluline, et ka lähedased oleksid teadlikud, mille nimel käib pingutamine ja kui kaua see kestab.

Pere võib olla takistuseks, aga ka kõige suuremaks turvavõrguks, lähedastelt tuleb mõistmine ja toetus. Kindel on see, et ainuke inimene, kellega peame elu lõpuni õnnelikult koos elama, oleme me ise. Muu kõik on mööduv. Välja arvatud lapsed. Loodetavasti elavad nemad ikkagi kauem kui me ise.

Tagasi üles