Heli Kirsi: taastame Eesti vabariigi õigusjärgsuse Rakvere linnas kasvõi oluliste tänavanimede ennistamisega, kui muu peale jaks ei hakka

Heli Kirsi. Foto: Meelis Meilbaum

Virumaa Teataja ajakirjanik Andres Tohver kirjutas 23. mail oma arvamusloos "Palju kära eimillestki", et Rakvere linnavalitsuse soov tänavate nimesid muuta tekitab kummastust. Hoopis vastupidisel seisukohal on Rakvere linnavolikogu liige ja õpetaja Heli Kirsi, kes leiab, et ajaloolise mälu edasi kandumiseks tuleks ajaloost rohkem rääkida ning Eesti vabariigi õigusjärgsust järjest taastada.

Parafraseerides ühte vana laulu Rakvere moodi: "Milleks meile vaja seda Eesti (Rakvere) ajalugu, / selle põletame maha, /läeme metsa elama!"

Leian, et asjakohane on jäädvustada meie oma riigi lugu, sest teised seda ei tee, ja ei peagi tegema. Meie oma riik võeti meilt 1940. aastal ja püüti hävitada seda meie mälust; põletada, nagu seda hävituspataljonid tegid; küüditada, tappa, represseerida, nagu seda tegi NKVD/KGB Eestimaa Kommunistliku Partei käsul. Ei ole häbi taastada või jäädvustada väärikate eestlaste tegusid, et ka meie noored ja nende järeltulijad peaksid meeles, kui kallis on vabadus, mis meilt võeti nii ülekohtuselt ja mille koostöös tagasi võitlesime. Kusjuures toonaste ajakirjanike roll oli selles ärkamises määratu suur. Rakvere koolinoored, kes maha lasti 1940. aastatel NKVD-laste poolt Siberis, soovisid tagasi vaba Eestit, laulsid Eesti hümni ja hoidsid pühana Eesti lippu. Nad väärivad mälestamist ja mäletamist juba ainuüksi sel moel, et taastame Eesti vabariigi õigusjärgsuse Rakvere linnas kasvõi oluliste tänavanimede ennistamisega, kui muu peale jaks ei hakka.

Meenutan aega, kui Arvo Pärt põgenes totalitaarse kommunistliku režiimi eest vabasse Euroopasse, teadmata, kas kunagi saabub see aeg, et Eesti on taas vaba, ja tema nimigi oli keelatud ja paljude luuletajate ning heliloojate looming keelustati (vaid üks näide: Rein Rannapi / Hando Runneli "Ilus maa"). Imestan ikka ja jälle, kui vähe me teame olnust, mõtlemata, et see teadmine olnust aitab meid väärikalt liikuda edasi. Noored ei tea paljustki, aga teadjam kodanikkond on kohustatud järjepidevust tagama. Miks küll unustamine on nii armsaks saanud! Venemaa föderatsioon tegeleb päevast päeva mälu kustutamisega ja samas teadlikult kohutava vale konstrueerimisega, muuhulgas ka meie riigi kohta. Kas meil ei oleks põhjust muret tunda, kui Eesti tulevikutegijad väärtustavad vaid mammonat ja seavad esiplaanile pragmaatilised ärihuvid? Andres! Rohkem tuleb kära teha!