Repliik: päris pöörane juurdehindlus

Aivar Ojaperv Foto: Ain Liiva

Tarbija saab muidugi jalgadega hääletada ja asja ostmata jätta, kui müüja küsib tema arvates ülemäärast hinda. Aga minu arvates teeb pöörase hinna küsija lisaks veel ise ennast naerualuseks ja vähemalt mina ei suuda sellist teenusepakkujat enam tõsiselt võtta.

Mul on see kiiks, et kollektsioneerin Eesti õlle­etikette ja seepärast ostan ära kõik õlled, mille silt mu kollektsioonist puudub. Ühes Lääne-Viru majutusasutuses, jätan nime nimetamata, sattusin niinimetatud brändiõlledele – väiketootja Õllenaut toodang, majutusasutuse nimi kenasti etiketil. Sisu ei ole originaalne, see on väiketootja tavatoodang, mitte eksklusiivne või eriline, lihtsalt etikett on teine.

Väiketootjate õlled on poes suhteliselt kallid, aga selle konkreetse joogi eest küsitakse kõnealuses majutusasutuses lausa pöörast hinda – 9 eurot 0,3-liitrise õlle eest! Ma tean, et tootja käest saadi see jook kätte maksimaalselt kaks eurot pudel.

Kellele sellise juurdehindlusega «teenus» suunatud on? Rikkad välismaalased pole ka päris lollid. Ja minusuguseid ullikesi, kes kollektsiooni nimel arutult kulutavad, ei ole palju.