Kolumn: empaatiapõud

Kaksikportree: Teet Suur ja tema loodud vaip-portree "KV". Foto: Teet Suur

Suvine kuumus ja tuleoht. Kohale jõudnud äikese-, rahe- ja vihmapilved tõid leevendust. Loodus ei hooli riigieelarvest ega inimeste muredest, eriti mitte automaksu hirmust.

Loodus elab inimesed iga kord üle ja peab visalt vastu kõik kaevandamised ja prügistamised. Pikkamööda oma haavu ravides. Aga elu väikesel maalapil ja väikeses linnas tiksub oma rütmis. Nagu igal kevadel, paistavad linnapildis silma koolilõpetajad. Ükskõik kui noor ja keskkonnateadlik on praegune põlvkond, jäävad mõned asjad ikka samaks. Äsja saadud autojuhiluba ja neli ratast on olulised. Tutipäevaliste õhupallidega kaunistatud autorivi liigub mööda tänavaid. Hiljem võib autodelt lahtipääsenud õhupalle näha linnapiiril kalmistuhekis, kuhu need on takerdunud. Ees ootavad suvi, puhkused ja suvine elurütm, aga ega see «kiire» ei lõppe, ees on veel kiirem seesama kiire, mille kohta pole veel teada, kas see ka kuhugi viib. Egoism ja empaatiapuudus on ühiskonnas järjest rohkem nähtavamal kui varem. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne, aga tänu oma empaatiavõimele oskame ka kaasa tunda.

Empaatia on ka oskus, mis aitab luua suhteid, leida sõpru ja mitte üksi olla.