Nädala kaja: suvi, mis saabus varem

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Kuidas võtta kokku nädalat, mis tundub olevat kestnud kuid? Tundub, nagu oleks maikuu viimasest nädalast saanud suve kontsentraat või tutvustus, mida seekord suvel varuks on. Ilmast ei saa üle ega ümber – ja ausalt öeldes hämmastab ilmast enamgi see, et me jätkuvalt, terve elu parasvöötmes elanutena, suudame ilmaolude kõikumistest, muutustest, äkitsi saabunud suvelõõsast (ja kaasa tulnud äikesest, aga ka rahest näiteks) niimoodi vaimustuda.

Nagu lapsed seisame koduuksel ja vaatame, kuidas äike peale lõõskavat päeva hoogu kogub, ning vangutame ise pead, et uskumatu, kuidas küll selline ilm sai.

Ilm on kuum teema, kui piltlikult öelda. Eks võib ju lõõpida ja kindlasti on suvekuumus ka varasematel aegadel saabunud enne ametlikku suve algust, ent muidugi vastab tõele, et kliimamuutused ei ole sugugi nali, ja vaatlused näitavad maailma keskmise õhu- ja mereveetemperatuuri tõusu, lume ja jää laialdast sulamist ning keskmise mereveetaseme tõusu. Tõenäoliselt võib soojenemise kanda suuresti inimtegevuse tõttu õhku paiskunud kasvuhoonegaaside arvele.

Põlenguoht looduses ja klassitubades ülekuumenevad lapsed on aga siinsamas, palju lähemal kui sulav Arktika jää või tõusev mereveetemperatuur. Sama probleemi eri küljed, millest üht tunnetame aga oluliselt lähemalt. Tahes-tahtmata hakkab kummitama fraas sarja «Bellingshauseniga Arktikas – loodeväil» tunnusmeloodiast, kus Kaisa Ling laulab «jää, jää, jää, jää. Et maakera kupli all keema ei lä’eks, et teiegi lapsed veel jääkaru näeks, et maismaal saaks teha veel kartulimaad ja seiklejad laevadel seigelda saaks, jää, jää, jää, jää».

Ling on ise öelnud, et kirjutas laulu, sõites mööda juulikuist Põhja-Jäämerd ja muretsedes inimeste pärast, kes Eestis suvekuumas kärssasid, ise mõeldes, kui kehv on lugu, kui jääd lõpuks ei olegi, sest siis läheb ju «kõik jumala segi».

Seekord, paistab, oleme kursi suve suunas varem võtnud ja murekohtade kõrval on see argipäevadesse rõõmugi toov ja ikka mõnus ka peale igitalve. Turul laiutavad hiigelhinnaga kodumaised (ja nende kõrval odavamad muu kandi) maasikad, kodustes peenrakastides sirguvad mühinal maitsetaimed. Uueks nädalaks lubavad kasvatajad juba esimest kodumaise värske kartuli saaki. Õues õitseb, lõhnab ja sumiseb, õhk on sirelite joovastavast lõhnast paks. Hoovides huugavad grillid, restoranide terrassid on täis suviseid naudisklejaid. Hääled suvesaundidele on antud ja võitja selgub uue nädala lõpus. Virumaa Teataja ilmub paberlehena kolm korda nädalas, nagu on suviti viimasel ajal kombeks.