Kuidas nägi ööjooks Rakveres välja ühe jooksja silme läbi

Virumaa Teataja ajakirjanik Siim Mihailov ampsas südikalt nii jooksumeetreid kui ka kaela riputatud tarvaga ehitud medalit. Foto: Marianne Loorents

Lugu sellest, kuidas Mikk Jooritsa ja Madika Võimla kergejõustikutrennid mais minu 10 kilomeetri jooksu ajast lausa kaheksa minutit maha napsasid.

Ma ei ole ennast kunagi suureks jooksumeheks pidanud. Läinud aasta lõpul lidusin Rakvere parkides ja jõudsin niikaugele, et jooksin 10 kilomeetrit 47 minutiga. Siis algas jõulutrall ja treeninguharjumus kadus sõpru ja sugulasi külastades kui vits vette. Naljatades ütlesin, et kaotasin oma võrdlemisi head jalad just jõuluvorstile.

Veebruaris katsetasin omal nahal taas vahepaastu ja see viis napi kuu ajaga üle nelja kilo, aga jooksujalgadele see suurt midagi ei teinud, sest liikumiskiirus paraneb oluliselt ikkagi liikumist harrastades. Millalgi põrkasin Rakveres kokku Lääne-Virumaa jooksumehe Alar Peegiga, kellega ka jooksuteemadel vestlesime. Alar soovitas sirvida raamatut "Jooksmine kogu eluks", et sealt näpunäiteid saada. Raamatuni ma paraku ei jõudnud, aga käisin mõnikord lihtsalt jalutamas, kuniks tuli tõehetk.