Lugupeetud poliitik, tahe on suur, aga mind on ainult üks

Maikuus toimus Virumaal mitu suurt tulekahjusündmust, kus ise kustutamas käisin. Pildil Rakvere jäätmekeskuse põleng. Foto: Marianne Loorents

Mina olen üks neist hulludest, kes tahab ühiskonnas panustada rohkem kui keskmine kodanik. Seetõttu lisaks palgatööle ajalehes ja kiirabis suundun vajadusel vabatahtliku päästjana põlengut kustutama ning olen kuulunud juba üle kümne aasta Kaitseliidu ridadesse. Poliitikute mahlane kärpeplaan paneb aga oma tegevust üle vaatama.

Eelmise nädala lõpus (taas)avati Kopli päästekomando, sedapuhku küll vabatahtlik. Mis sellele eelnes, mäletame kõik. Avamisel olid kohal ka päästeameti asjapulgad. Põhja päästekeskuse juht Marko Rüü sõnas, et on rõõmustav, et ühtne päästevõrgustik on saanud täiendust. Aga neli kuud varem pandi kutseline komando silmagi pilgutamata kinni. Ehk riik sai ülalpidamiskuludest lahti ja veeretas need Tallinna linnale.

Millalgi üheksakümnendatel vaba Eesti päästeteenistust üles ehitades leidsid funktsionäärid, et vabatahtlik pääste pole õige asi, ja liiguti ainult kutseliste päästevõimekuse arendamise teed. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on Eestis 71 kutselist ja 118 vabatahtlikku komandot ja ilmselt kutseliste komandode arv väheneb ees ootavate kärbete tõttu veelgi. 

Iga ametkonna eestvedaja eeldab sinisilmselt, et kui piltlikult öeldes s...t ventikasse lendab, on vabatahtlikud just tema käsutuses, mõtlemata sellele, et minusuguseid Hunt Kriimsilma kombel üheksa ameti pidajaid on üksjagu.

Ega töös enam vahet väga ei ole. Aina enam vabatahtlikke on valmis reageerima liiklusõnnetuste puhul, suitsu sukelduma ja tegema veel paljusid töid, mida teevad ka õppinud päästjad. Iga ametkonna eestvedaja eeldab sinisilmselt, et kui piltlikult öeldes s...t ventikasse lendab, on vabatahtlikud just tema käsutuses, mõtlemata sellele, et minusuguseid Hunt Kriimsilma kombel üheksa ameti pidajaid on üksjagu. Päris julgelt võin väita, et umbes 80 protsenti kuskil vabatahtlikuna kaasa löövatest inimestest panustavad oma vaba aega veel mingis organisatsioonis.

Kui me seisame silmitsi idanaabri rünnakuga, siis ootab üks minu ülemustest mind tööle kiirabisse, Kaitseliit rindele, vabatahtliku päästekomando pealik tagalasse näiteks inimesi evakueerima ja kõige tipuks tahab ajalehe peatoimetaja minult ka kiiret sündmuste kajastust. Sõjalise rünnaku korral on selge, kuhu enamik mehi ja naisi suunatakse, aga tundub, et keegi pole mõelnud sellele, mis saab meie tagalast.

Vabatahtlikkus aitab kulusid kärpida, aga äkki ikka alustaks peeglisse vaatamisega ja asuks kärpima kontori poolel. Olles oma ajakirjanikukarjääri jooksul käinud kõikvõimalike eesliinitöötajate tööga tutvumas, võin julgelt väita, et nemad seisavad Eesti riigi eest viimse veretilgani. Sedasama ei saa aga väita mõne kontoriinimese kohta, kes kasseerib kuu lõpus kahekordse päästja või politseiniku palga, tegeledes sealjuures enda koha õigustamiseks täiesti debiilsete probleemide püstitamisega, ja seda vähimagi ettekujutuseta, mida tähendab haisvas prügilas 12 tundi leeke summutada. 

Jah, kontoriinimesi on vaja, et asi sujuks, aga siinkohal julgen küll välja öelda, et siseturvalisuses on jurist, arendusekspert ja strateeg eesliinitöötaja teener, mitte vastupidi.