:format(webp)/nginx/o/2024/06/07/16130229t1h8429.jpg)
Sel kevadel õnnestus mul taas käia Hollandis. Olin seal küll ka enne käinud ja sealse eluga pisut kursis, kuid kõige muu tavaliselt turistidele meeldejääva kõrval avaldas mulle kõige rohkem muljet üks asi. Ei, need ei olnud tulbid, tuuleveskid ega kanalid. Mind paelus ja inspireeris kõige enam Hollandi võimas jalgrattakultuur.
Jalgratas on sealmail täiesti tavaline sõiduvahend – jalgrattaga sõidavad seal inimesed kõigist ühiskonna- ja vanusegruppidest, näiteks kooli minevad õpilased, argitoimetusi tegevad vanainimesed ning kontorisse kihutavad pintsaklipslased. Jalgrattad on Hollandis lihtsad, ilma eriliste käikude-tulede-viledeta, varustatud argisõitudeks vajalike lisavahenditega, nagu korvi või kastiga.
Muidugi on Hollandis jalgrattaga liikumiseks sobiv teedevõrgustik. Iseküsimus on aga, kas teed rajati selleks, et suurt hulka rattureid paremini liikluses suunata, või on hea teedevõrk hoopiski suurendanud sõitjate hulka. Olgu nii või teisiti, sealne jalgrattakultuur on ühest küljest eeskujuks teistele riikidele, teisest küljest aga mitte sugugi kogu maailmas ainulaadne. Skandinaavia maadeski on jalgrattaga liiklemine märksa levinum kui meil Eestis. Ja kliima ei ole neis riikides väga palju parem kui meil: näiteks Hollandis puhub jalgratturi igipõline vaenlane tuul oluliselt tugevamini kui meil Eestis ning Taanis sajab samuti talvel lund.