Nädala kaja: mineviku ja tuleviku vahel

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Inimene on kord selline, et tal on keeruline märgata hetke, seda, mis on siin ja praegu, momenti mineviku ja tuleviku vahel. Olevikutoimetused saavad tihtipeale tehtud automaatselt, mõtted rändavad mujal, küll olnud seiku peas läbi hekseldades või tulevaste tegemiste plaane sättides.

Oleme nõnda sügavalt oma mõtetes, et teinekord ei märka teretada vastu kõndivat tuttavat ega pane tähele lähedastki enda kõrval. Siin ja praegu tundub enesestmõistetav või ebaoluline ning pälvib tähelepanu pigem siis, kui sellega seoses tekib mure või probleem. Vahel siiski taipame olla kohal ja tajuda viivu: olla õnnelik või lihtsalt olemas, kurb ja nõutu, rõõmus ja elevil, ärgas ja märkav või hoopis unelev ja tüüne.

Lõppeval nädalal oli keskendumist nõudvate momentide skaala erakordselt lai. Euroopa Parlamendi valimiste tulemused, riigikaitse(laager) ning leinapäev, mälestamaks juuniküüditamist, ajendasid keskenduma hetkeseisule ajaloo jõesängis. Mitu avariid muutsid silmapilgu jooksul saatusi. Tähelepanu ja ohutunnet sundis teritama salapärane lapsi kaasa kutsuv meesterahvas.

Elu heledamale küljele tõi värvikaid viive kodukandi kirjaniku uudisteos ja kunsti kuldvara näitus ning uue kontserdipaiga ootus andis põhjust tajuda kultuuri katkematuse olulisust. Virumaa laulupidu ja tantsupidu lõid säravaid hetki, mõistmaks, mida tähendab olla virulane, ning ehk jäid Suvesaundi meloodiadki meeltesse helisema. Hetk-hetkelt sündivale aja ja loo järjepidevusele tõmbas tähelepanu kolmekümneaastane Tapa muuseum, aja murendavale toimele Rakvere pangamaja lagunenud katus.

Kõigis neis hetkedes pole me üksi, vaid koos lähedaste, sõprade, kolleegide ning paljude tuttavate ja võõrastega. Ühtaegu nii meist endist kui ka kaasinimestest oleneb jagatud eluhetke taju, tunne ja hilisem mälestus.

Ellen Niit on kirjutanud värsid, mille üle hea aeg-ajalt mõelda. «Aastad lendavad imeruttu,/ainult päevad on aeglased vahel./Pikka järgnevat muinasjuttu/teavad ööd, mis on päevade vahel. // Kuid et aastad kaovad nii ruttu,/on üks mõte mind vaevanud vahel –/rohkem peaksime ajama juttu/enne pimedat veel omavahel.»