Juhtkiri: prügisortimise keerukus ja kunst

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kui akudel töötavad elektroonikaseadmed on kasutusel juba ammu, siis pisikesed elektroonilised sigaretid on suhteliselt uus nähtus ning neid ei osata sageli õigesti käidelda ega mõelda, et prügi hulgas vedelev vidin võiks kujutada endast tuleohtu. Kui banaanikoor satub olmeprügi hulka või isegi tühi plastpudel biojäätmete sekka, ei tõuse sellest veel suurt pahandust. Kellelgi kuskil on sortimisel tööd natukene rohkem kui tavaliselt, aga midagi ei sütti, midagi ei põle.

Elektroonikaromud on aga sõna otseses mõttes tuleohtlikud. Need ajad on õnneks möödas, kui prügikastidesse (või nende kõrvale) üritati sokutada ka oma aja ära elanud külmikuid ja telereid, aga igasuguseid olmevidinaid, kus sees patareid ja akud, tuleb järjest juurde. Näiteks selle peale, et e-sigaretid sisaldavad süttimisohtlikke akusid, ei pruugita tullagi.

Jäätmekäitlejatel ja keskkonnakaitsjatel on ees veel suur töö, et eelmainitud tõsiasi jõuaks kõigi kodanikeni. Olmeprügist, biojäätmetest, korduskasutatavatest nõudest ja muust sellisest räägitakse palju ning sortimise teema on inimestele kohale hakanud jõudma, aga olmeelektroonika utiliseerimisest kuuleme veel vähe.

Kindlasti peab juurde looma ja väga hästi märgistama kohti, kuhu saab vanad patareid-akud ohutult ära anda. Esitage siinkohal iseendale küsimus: kas ma tean kohta, kuhu vana pisiaku viia? Virumaa Teataja ajakirjanikud on valmis kihla vedama, et väga paljud lugejad seda ei tea.

Kõige lollikindlam ja mugavam oleks, kui ka toote peal oleks märge, kuhu konteinerisse see oma kasutusaja lõppedes sobib. Miks inimene peab kodus mõistatama, milline juustupakk või hakklihakarp on pakendikonteinerisse sobiv ja milline mitte? Tootjad ju teavad, millest nad midagi valmistavad, ning võiks selle tarbijatele arusaadavaks teha. Nii võiks ka e-sigareti peal kirjas olla, kuidas seda pärast oma aja ära elamist käidelda. See on siis juba inimese enda lohakus, kui ta sellegipoolest kogu prügi ühte patta paneb.