Maris ja Tiit Pruuli - õnnelike juhuste läbi purjetamise ja maailmamereni, südame sunnil seiklemisteni

Admiral Bellingshausen. Foto: Reino Kuber

Vanas kalurikülas Käsmu tooni valges torniga majas elavad ema ja isa, õigupoolest isegi juba vanaema ja vanaisa. Joovad verandal kohvi, värvivad maja ja ajavad külaelanikega juttu ... Muidu nagu inimesed ikka, aga mõnikord kisub neid vääramatu jõuga seikluste poole. Ja kui neile otsa vaadata, siis silmis helgib neil midagi salapäraselt – vahest on see segu virmalistest ja liustikujääst?

Nendeks seiklejateks on Maris ja Tiit Pruuli, kes mitme aasta järel veedavad suve Eestis, kodukülas. Nimelt on eelnevad aastad viinud nad polaarsõitudele ja neile tuleb minna just meie üürikese suve hakul, et sealsed temperatuurid samuti soojemad oleksid ning et laev sõna otseses mõttes kinni ei jäätuks. Kodumaa suve mõnusat tuttavat kulgemist ja pikki valgeid öid on nad igatsenud.

Purjelaev Admiral Bellingshausen ootab Seattle‘is uut omanikku, karge tuule lõhn veel õrnalt purjedes tunda. Seiklejad-käsmukad aga proovivad aegamisi külmast avastusretkest lahti lasta, harutades ekspeditsioonil kogetut tasapisi lahti nii raamatukaante vahel kui ka näituse vormis, tuues polaarreisid huvilistele koju telekaekraani vahendusel ja vestlusõhtutel. "Kahju on veel päriselt lahti lasta," tõdeb Maris Pruuli, kui vaatame, kuidas Käsmu poe saalis Tiit ja nende poeg Jaan reisifotode näitust üles seavad. Näitusel on reas pildid, millelt vaatavad vastu vaid pildiraamatust või telerist tuttavad loomad, hinge kinni võttev loodus ja erakordsed inimesed.