Nädala kaja: põhjused on erinevad, kuid jaanipäev on endiselt lemmik

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Jaanipäev on olnud terve elu minu lemmikaeg. Lapsena lisas asjale tähtsust sünnipäev, mis on mul paar päeva enne kalendrisuve algust.

Mäletan ühte jaanikut lapsepõlveaegses kodukohas Simunas, kus juba päeva ajal olid Pedja jõe alguse allikal mängud ja tegevused lastele. Päästekomandost oli toodud vanaaegne pump, mis võttis allikast vett, ja inimjõu abil sai tublisti veesõda teha. Üks klassivend oligi parasjagu pumbaga ametis, kui sõbrannaga talle pähe vett tilgutasime. Selle lükkega päästsime justkui puurist eluka valla ning saime ise voolikust jääkülma dušši. Ja loomulikult said seda ka kõik meie läheduses viibinud inimesed. Ahelreaktsioonina täitus kogu plats vett ja vahtu loopivate inimestega. Sõbrannaga hiilisime vaikselt minema, möll kestis edasi. Igatahes selleks ajaks kui koju olime jõudnud jalutada, olid meie riided juba kuivad. Selline meeleolukas jaanipäeva päev.

Sellepärast, et suve valgeim aeg on nii üürike, ta lemmik ongi.

Üheks suurimaks maiuspalaks oli loomulikult luba kaua üleval olla. Mäletan lõkkeõhtuid vanaema juures, kus tädilastega ümber tule istusime, igaühel šašlõkivardas liha särisemas. Kindlasti mõni vanematest lastest targutas ja õpetas, kuidas varrast paremini hoida. Samuti oli kõikidel vaja just sama leegi kohal liha keerutada. Lõpuks olime kõik väsimusest kutud, kuid tuppa ei tahtnud keegi minna. Ja hiljem sai sõbrannadega võrrelda, kes mis kell magama läks.

Kahekümnendate algusest oli tavaks, et pidasingi jaanipäeval sünnipäeva. Võõrustasin sõpru ning õhtul tegime lõket. Kuniks sünnipäeva tähistamine soiku jäi.

Vahepealsetel aastatel jäi ka külasimmanitel käimine ära. Nii mõnus on maal lähedastega lõkke ümber koguneda. Käratsevasse rahvamassi sukeldumine ei näi üldsegi ihaldusväärne. Praegu tundubki, et kõige parem on sõita maale ning niidulillede vahel ja käo kukkumise saatel lõõgastuda. Ei taha mingit süldimuusikat ega kummikuviskamise võistlust. Tahaks iga keharakuga tunnetada looduse ilu ja tõmmata sõõrmetesse nende õite hõngu, mis juba lähipäevil närbuvad. Sellepärast, et suve valgeim aeg on nii üürike, ta lemmik ongi.