Mälestused viivad mind sügavasse Vene aega, kui uimastid alles Eestisse jõudsid. Küsisin tol ajal oma õpilastelt, kas Rakveres on ka võimalik narkootikume hankida. «Õpetaja, kui olete huvitatud, siis minge hommikul kell 8 poe taha, aga enne tehke kodutöö ära. Uurige miilitsatelt, missugusel diileril on kõige parem kraam ja õiglasem hind.»
80-ndate keskel tuli üks väike tüdruk vahetunnis minu juurde ja ütles, et õpetaja, tulge ruttu, meie poistel on kilekotid peas ja nuusutavad liimi. Poisid ütlesid mulle, et suured poisid soovitasid neile ja ütlesid, et liimi nuusutamine teeb lõbusaks, julgeks ja tugevaks. Nii et päris võhik ma uimastite küsimuses ei ole. Kohtasin hiljem ühte oma endist õpilast, kes oli uimastisõltuvusest vabanenud. «Kas oled nüüd õnnelik?» küsisin. «Loomulikult on mul hea meel, et olen elus. Kahetsen, et sellele teele üldse läksin. Ma ei ole õnnelik, sest endiseks ei saa enam mitte kunagi.» Küsisin ka kohtumisel tänaste gümnasistidega samu küsimusi. Sain vastuseks, et Rakveres liigub igasugust nodi, oleme ju lausa kokaiinipealinn. Nii et hankimisega ei ole probleemi. Mõtlesin, et provotseerin ka veidi, ja küsisin, et mis te arvate, kas õpetajate toas ka seda kraami liigub. «Ei usu, meie koolis küll mitte, kuigi mateõps käitub vahel nii, nagu oleks laksu all, aga ta lihtsalt on selline loodud.» Küsisin sama küsimuse ka ühelt meesõpetajalt ja ta vastas, et tal on nii väike palk ja vallalist raha napib, et nii kallist hobi ta endale lubada ei saa. Inimesed hakkavad mõnuaineid tarvitama erinevatel põhjustel. Meie valitsejad edastavad meile väga vastukäivaid sõnumeid, mis tekitavad ärevust ja põhjustavad segadust.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)
/nginx/o/2024/07/04/16198939t1h895e.jpg)