Kuidas minust sai «kogukonna lõhestaja»

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Maikuu keskel saatis üks Rakvere linnavolikogu opositsiooni esindav volinik Pressinõukogusse kaebuse minu, Aivar Ojaperve kohta ja resümeeris oma läkituse nii: «Kokkuvõtvalt soovin öelda, et selle planeeringu kajastamise stiiliga tegeleb ajakirjanik kogukonna lõhestamisega, ta ründab kodanikke (kes pole teemat tõstatanud poliitiliselt), kes on julgenud teistmoodi arvata (mis on irooniline taaskord kuna ajakirjandus on vaba sõna kaitsja) ning suunab avalikku arvamust ühes suunas, mitte ei kajasta sõltumatult, erapooletult, kõiki osapooli kaasavalt ning faktitäpselt.»

Praeguseks on see kaebus lahenduse saanud. Pressinõukogu on teinud ühese otsuse: Virumaa Teataja pole rikkunud head ajakirjandustava.

Ma ei hakka pikemalt kommenteerima kaebuse esitamist – see oli esitatud just konkreetselt minu, mitte väljaande vastu, mis iseenesest on jabur. Ajakirjanik on suures süsteemis vaid mutter, kes kirjutab neil teemadel, mis talle päevatööks ette antakse. Kõik tõsisemad teemad arutatakse juhtkonna tasandil mitmekesi läbi. Kui aga kellelegi ei meeldi minu artiklites esinenud allikate ütlused, siis sõnumitooja peksmise peale laiutan küll lihtsalt käsi.

Ma ei hakka kommenteerima ka väidet ründamise kohta – siinses kontekstis kõlab see ju lausa kriminaalse tegevusena. Pressinõukogu on rünnakute lahendamiseks liiga lahja organisatsioon, pidanuks juba kohe õiguskaitseorganite poole pöörduma.

Ma ei hakka kommenteerima ka kaebuses sisalduvat lausvalet, mida ma siinsetele lugejatele tsiteerimagi ei hakka – kaebaja võiks ikka üle kontrollida, kus, millal ja millise väljaande peatoimetajana olen ma töötanud.

Kaebuse põhisisu oli aga, et Virumaa Teataja, mõeldud on eelkõige Ojaperve, pole kaebaja hinnangul Grossi ärikeskuse teemat käsitledes andnud sõna vastaspoolele. Tegelikult on – oleme avaldanud nii oponentide arvamusartikleid kui ka kirjutanud uudislugusid, kus peategelasteks on oponendid – tõsi küll, kõik artiklid pole minu kirjutatud, osa kirjutiste autor on kolleeg Andres Tohver.

Selle patu võtan küll omaks, et kodanikuna olen ma igati ärikeskuse arendamise poolt selle väljapakutud kujul. Kodanikuna kirjutasin ka oma nime ja näoga arvamusartikli – ka ajakirjanikul on õigus isiklikule seisukohale. Nagu vastaspoolelgi.

Ja kahtlemata arvestasin arvamust avaldades, et see ei pruugi kõigile meeldida. Sama võiks silmas pidada ka vastaspool – ka nende arvamus ei meeldi sugugi mitte kõigile.

Kirjutasin alles pärast seda, kui möll arenduse ümber oli tuurid juba üles võtnud. See kõik, tuletan meelde, algas just minu kirjutatud artiklist, kus ilma igasuguse varjamiseta andsin teada, et niinimetatud punane maja on arenduse huvides plaanis lammutada.

Ma täitsa tõemeeli kahtlustan, et kui seda artiklit poleks olnud, ei oleks maja lammutusplaani senimaani tähele pandud – vähemalt mõned linnavolinikud poleks teadnud, kuigi nad menetlesid planeeringudokumente hea mitu aastat. Aga selles mina, ausõna, süüdi pole, et mõned volinikud ei saanud aru, mille poolt nad hääletasid.

Jätkuvalt soovib teatud seltskond, et OG Elektra ärikeskuse rajamiseks korraldataks arhitektuurikonkurss. Okei, Oleg Grossil raha on, las siis korraldab.

Aga püüdke nüüd vastus leida hüpoteetilisele küsimusele: mis siis saab, kui komisjon valib konkursi võitja välja, aga võidutöö ei meeldi Grossile endale? Lõpuks on ju see tema asi, kas ta ehitab või mida ehitab – või ei ehita üldse. Teda ei saa ju sundida vägisi tegema asja, mida ta ise teha ei taha. Alternatiivne valik saab olla üldse mitte ehitada ja see Tsentrum, põhiolemuses samuti punane, laiutab kesklinnas veel määramatu aja edasi. Ja nagu öeldud, sellise asja pooldaja pole ma mitte mingist otsast.