Veel mõtteid Võsul parkimisest

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Võsul kehtestatud tasulisest parkimisest olen kirjutanud nii mõnegi loo. Ühest küljest saan aru valla motiividest, sest oma raha eest kogu riigi rahvast pruuniks päevitada on kallis lõbu küll. Samas mõistan ka neid, kes olukorraga rahul ei ole. Lõppenud nädalavahetusel sattusin ka ise sõna otseses mõttes kahevahele.

Sõitsin töö asjus päris mitu korda Käsmu. Ajakirjaniku töö on selles mõttes tore, et kontor saab olla seal, kuhu ennast parasjagu pargid: kohvikus, autos, pargipingil. Pikalt objektil viibides (ajakirjanike keeles sündmust kajastades) läheb aga kõht tühjaks või on lihtsalt vaja kuskil korraks aeg maha võtta.

Harjumuspärane oleks Käsmust Rakvere poole sõites võtta Võsul mugavalt ette üks kohvipeatus, võibolla ka natuke süüa ja läpakas kiiremad asjatoimetused ära teha. Laupäeval hakkasin aga mõtlema, et kui ma nüüd kohvitamiseks ja kehakinnituseks peatun, pean ju parkimise eest maksma ja muidu kolme­eurose kohvitassi lõpphinnaks kujuneb hoopis midagi muud. Sõitsin Võsult otse läbi ja valmistasin kohvi kodus. Pühapäeval samamoodi tööasjus Käsmus käies tegin energiapeatuse hoopis Käsmu poe juures.

Kui autos on mitu inimest, oleks kehakinnituse ostjaid mitu. Mingid Võsu kohvikupidajad jäid nendel päevadel minu rahast ilma ja vaevalt ma järgmistelgi kordadel mõjuva põhjuseta Võsul oma autot peatada plaanin. Usun, et ma pole ka ainus, kes lihtsa ajaveetmise eest ei taha peale maksta ning organiseerin peas mõtted kiirelt ringi ja muudan harjumusi.

Ongi kahe otsaga asi see tasuline parkimine. Ühest küljest valla mõistetav otsus, teisest küljest ... Kas ikkagi pole natuke liiga laialt alustatud? Kas parkimiskellaga tund või pool tundi tasuta poleks esialgu leebem maandumine? Tunni ajaga saan kohvikus käidud, saab ettevõtja minu raha ja mina ei saa trahvi. Samas, kes tahab minna randa ja Võsul pakutavat pikemalt nautida, see maksab juba tasu. Tunduks aus.