«Shrink» ehk Vaade vaakumpakendist

, Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane
Copy
3 x 15 minutiks vaakumpakendatud Ronja Talunik.
3 x 15 minutiks vaakumpakendatud Ronja Talunik. Foto: Kalev Lilleorg

Nägin Baltoscandali Instagramist ja Facebookist postitust, et otsiti vabatahtlikke Lawrence Malstafi installatsiooni «Shrink». Vaatasin täpsustavat videot ja esimene reaktsioon oli, et vau, see on hullumeelne. Siis lugesin kuulutust ja jälgisin videot uuesti ja mõtlesin hoopis, et vau, SEE on HUlLuMeElNe. See tundus – ja pea selgus, et ongi – one change in a lifetime. Tundsin, et niiväga tahaks end proovile panna. Kuidagi värskeks saada, anda kehale uus mõte ja mängida endaga rohkem. Seega kandideerisin ja osutusin valituks. Nüüd oli asi päris.


Kristo Kruusman, Edgar Vunš, Anumai Raska («Shrin­kis» vana kala), Triin Nurk, Izabel Jezierska ja Ronja Talunik. Vabatahtlikke oli kuus. Kaks meest ja neli naist. Meile oli antud aega tutvumiseks, performance’i läbi mõtestamiseks ja katsetamiseks reedesest päevast viis tundi. Meid õpetas Wim Decorte, kes on ka ise varem olnud «Shrinkis» etendaja rollis. Alguses oli vestlusring ja rääkisime, et ... kust tuleme ... miks siin oleme ... Kõik tundsid end natuke ärevalt. Wim julgustas meid, rääkis tehnilisest taustast, kuidas tegelikult on kõik turvaline. Ta tutvustas meile ka «Shrinki» ajalugu ning meie ülesannet. Me ei ole tulnud siia poseerima ega ennast näitama, vaid oleme väike osa suurest kontseptsioonist. Me oleme kõigest kehad ... Kas tegelikult inimene on üldse midagi muud?

Tagasi üles