/nginx/o/2024/07/12/16216878t1hb6a4.jpg)
Äsja Rakveres toimunud MK-etapil oli nõu ja jõuga abiks ka Rakverest pärit Laos Lukas, kes on aastakümneid olnud MK-etappidel delegaadiametis. Pikalt ka rannavõrkpallitreenerina töötanud ning teiste seas Eva Liisa Kuivoneni ja Liisa-Lotta Jürgensoni juhendaja olev Lukas rääkis võrkpalliliidule antud intervjuus koduse rannavolle seisust, võrdles Rakvere turniiri korraldust välismaal nähtuga ja andis aimu, mida võiks ala tulevik Eestile tuua.
Laos Lukas on ise läbi ja lõhki võrkpallimees, juba 10-aastaselt alustas ta treeninguid legendaarse Mati Meriranna käe all. Lisaks viiele saalivõrkpalli Eesti meistritiitlile on tal ette näidata medalid rannavolle meistrivõistlustelt ning seitsmel korral on ta selga tõmmanud ka Eesti koondise särgi.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis 2002 oli esimene MK-tasemel võistlus, kus ma seda tööd tegin, üle 20 aasta seega.
20 või ka 15 aastat tagasi oli rannavõrkpall selline uus ja noor atraktiivne spordiala, mis tekitas inimestes palju wow-efekti. Ka sponsoritele oli see atraktiivne ja suudeti toetajaid paremini leida kui praegu. See tähendas ka suuri auhinnafonde, isegi väga suuri. Kui Pärnus 2008. aastal rahvusvaheline etapp toimus, oli auhinnafond 30 000 dollarit. Ja see oli ainult meestele, naisi polnudki mängimas. See oli ka tänases päevas Euroopa mõistes väga korraliku auhinnafondiga turniir. Aga tol ajal oli see pigem reegel.
Korraldusliku poole pealt on mängijate jaoks elu selle võrra keerulisemaks läinud, et majutus ja toitlustus tuleb sel tasemel, nagu siin Rakveres oli, kõigil ise kanda. Varem oli ikka reegel, et põhiturniirile pääsejate jaoks kandis korraldaja ka need kulud. Aga hetkeseis on tingitud sellest, et muidu on turniirile korraldajaid väga keeruline leida. Korraldus on igatpidi kallimaks muutunud ja sponsorite leidmine on varasemaga võrreldes keerulisemaks muutunud.
/nginx/o/2024/07/12/16216882t1h2088.jpg)
Lisaks sellele, et saame siin mitmetele Eesti paaridele rahvusvahelisel tasemel mänge pakkuda, on veel üks oluline punkt. Nimelt on selline reegel, et kui korraldad MK-etapi, siis saab korraldaja riik ühe koha igale sama taseme turniirile. See annab võimaluse meie paaridele MK-karussellis jalga ukse vahele saada. Sest turniiridele peale saamine on suureks probleemiks, eriti alguses. Sul võib juba olla korralik tase, aga kui sul ränkingupunkte pole, on see praktiliselt võimatu. See on nagu surnud ring, et peale saamiseks on vaja MK-punkte, aga neid saab teenida ainult seal mängides. Ses osas on ise turniiri korraldades veel see pluss, et nii saab seda lihtsustada.
Olen ise Eva ja Lottaga seda kogenud, sest kui me eelmisel aastal püüdsime turniiridele saada, oli see ülimalt keeruline. Vaatad iga kord, et kvalifikatsioonides on pooled kohad kohalikega täidetud. Lisaks on kontinentidel ka üks koht tagatud turniiridel. Ka Dima ja Urmas on sellest korraldusest juba võitnud ja saanud seetõttu mängima, kuigi nüüd on neil juba ka punkte päris korralikult.
Viimastel aastatel on selline tendents, et kui mõne paari puhul tundub, et kohe-kohe sirguvad head rannavõrkpallurid, siis eri põhjustel läheb kuidagi teisiti.
Laos Lukas
võistluste delegaat
Jah, siis sa tead juba tükk aega ette, et sul see koht on olemas, ja saad mõistliku hinnaga lennupiletid ja ka treeningprotsessi on nii lihtsam planeerida.
Ma arvan, et see sai tehtud väga hästi. Korraldajana näed alati, et midagi saab paremini, aga ma püüan seda neutraalselt kõrvalt vaadata ja võrrelda teistega, kus ma olen olnud, siis on väga hästi kõik. Futures taseme turniiridega võrreldes on meie oma kindlasti ülemise otsa oma või koha mõttes ka eksklusiivsem. Selliseid mängupaiku nagu Rakvere Vallimägi palju pole, see teeb turniiri eriliseks. Kuigi kulu mõttes saab kindlasti odavamalt ja lihtsamalt teha. Kindlasti oli Rakvere turniir üle miinimumnõuete ja Eesti rannavolle jaoks suur kordaminek. Mul on väga hea meel, et ka pealtvaatajaid oli nii palju, ja mitte ainult kohalikku rahvast, vaid üle Eesti.
Kui vaadata neid välispaare, kes Rakveres osalesid, siis suurem osa tegeleb ikka professionaalselt või poolprofessionaalselt rannavõrkpalliga. Nende siht on sel alal tegusid teha. Ses osas on Eestis selliseid paare vähe, kaks paari naistest teevad meil aastaringselt liival trenni, ülejäänud on siiski pigem harrastajad. Meestes on seis üsna sama.
/nginx/o/2024/07/12/16216883t1hcfbe.jpg)
Viimastel aastatel on selline tendents, et kui mõne paari puhul tundub, et kohe-kohe sirguvad head rannavõrkpallurid, siis eri põhjustel läheb kuidagi teisiti. Kas valitakse ikkagi saalivõrkpall, mis on kahtlemata ses osas lihtsam tee, et ei pea ise oma sportlaseelu korraldama. Kindlasti meil on noori, kes võiksid rannas edu saavutada, aga kas nad selle tee valivad, on väga raske öelda. Suurem hüpe võiks ehk tulla mõne aasta pärast, kui viimastel aastatel tekkinud sisehallide efekt hakkab tulemust andma. Sest praegu on meile tekkinud ainult rannavõrkpalli noortegrupid, mida pole varem olnud, ja seda tänu sisehallidele. Aga see võtab aega, kuni need lapsed suureks kasvavad. See võiks efekti anda. Kui võrrelda Lätiga, siis nemad on meist ses osas ees ja tulemused on ka tulnud.
Kui U14 või U16 vanuses on sellega koondise tasemel hästi, siis hiljem enam mitte. Paare on palju ja koondise tasemel on kolm kuni viis üsna võrdset paari, kes omavahel võitlevad, aga mingist vanusest tekib järsku see tendents, et osad ei taha enam suvel rannas mängida. Tekivad teised huvid või mõtted.
Tahaks suuta seda hoida, et see konkurents ikka kestaks. Aga eks enamik tuleb saalist ja kevadel tahetakse ka puhata. Selle võrra rannavõrkpall kaotab. Ega siin ideaalset lahendust pole, võibolla peaks kogu rannakalendri üle vaatama ja et see oleks nii-öelda suurde kalendrisse paremini integreeritud, aga see on ka keeruline. Sest me ei saa näiteks saalikoondiste noorte EM-i või muud seesugust dikteerida. Kõige lihtsam tee tundub hetkel ikkagi see, et juba noorteklassist peale valitakse kas rand või saal. Siis jääb see valiku tegemine mingil hetkel ära.