Kokkutulekud kasvatavad üheks

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Suvi on klassikaliselt kokkutulekute, -saamiste aeg. Suvepäevade sildi all kohtuvad töökollektiivid, sõpruskonnad, organisatsioonid. Samuti inimesed, keda ühendab ühine huvi, hobi või elustiil. Lõppenud nädalavahetusel said Rutjal kokku jahimehed üle Eesti.

Jahipidamine on iidsetest aegadest pärit tegevus, varem on selleks ajendanud toiduhankimise vajadus, aga ka vajadus ja sund loodust reguleerida, et inimene saaks üheskoos metsaelukatega hakkama. Jahimees on viimane kaitse selle vastu, et elusloodus meile tuppa ei tuleks. Samuti on jahimehed väikestviisi sanitarid, sest kõik need tuhanded loomad, kes meie teedel alla aetakse, korjavad nad kokku ja viivad minema.

Samas on jahikultuur linnainimesele võõraks jäänud ning loomade kaitsmise tuhinas kiputakse jahimeestele turja kargama. Ikka süüdistusega, et nood puhtast tapmislustist loomi kütivad. Kahtlemata on neidki, kes ebaseaduslikult metsas püssi paugutamas käivad, kuid nendele tegelastele vaatavad viltu ka seaduskuulekad jahimehed.

Jahimehed on meie silmad metsades, põldudel ja laantes. Nad teavad, mis seisus on saakloomade populatsioon, kuidas läheb kiskjatel. Kõige paremini oskavad küttimislubade määramisel kaasa rääkida just need, kes igapäevaselt metsas käivad ning olukorraga kursis on. Loomakaitsjad ei hakka kahjuks kunagi aru saama, et loomi ei lasta lõbu pärast oma verejanu leevendamiseks, vaid tegeletakse ulukite-kiskjate populatsiooni kontrolliga.

Võib öelda, et jahimeheamet on maailmas üks vanemaid. Meetodid on muutunud, aga liha lauale on kütid toonud juba aegade algusest saati. Laiemad kajastused seesuguste kokkusaamiste kohta, nagu Rutjal aset leidis, tutvustavad kokkusaajate elustiili ja eesmärke ka üldsusele. Nõnda ehk kaovad valearusaamad ja -hinnangud, mida liiga kergel käel andma kiputakse.