Baltoscandalist veel kord

Selleaastase festivali avaetendus oli Johhan Rosenbergi/Von Krahli «Järelsuve koor». Neliteist veidralt ja fantastiliselt riietatud ja grimeeritud tegelast möllas mööda Rakvere avaturgu, etendades turulettidel maalilisi grupistseene. Foto: Marianne Loorents

Baltoscandal ei ole kunagi kindlale teemale keskendunud festival, teemad joonistuvad välja konkreetsetest lavastustest. Seekordseid märksõnu on keeruline nimetada, paljudes lavastustes oli tegu nihestatud reaalsusega, samuti tundus oluline meeles pidada, et laval näeme alati reaalsust ja fiktsiooni korraga. Selleaastase festivali avaetendus oli Johhan Rosenbergi/Von Krahli «Järelsuve koor». Neliteist veidralt ja fantastiliselt riietatud ja grimeeritud tegelast möllas mööda Rakvere avaturgu, etendades turulettidel maalilisi grupistseene. Veidi meenutas see ETV lastelavastuse «Väike nõid» nõidade kokkutulekut Blocksbergi mäel. See reaalsusega segunev etendus oli nii äärepealne, et ei kehastanud tegelikult ühtegi seni tuntud kultuurivormi, kuigi kombineeris neist mitut. Etenduse nii-ütelda pealisülesanne jäi müsteeriumiks. Artikuleeritud koreograafiast kuni ajuvaba läbustamiseni ja gospeli laulmisest post-club-muusika järgi tõmblemiseni. Mitmekülgne, rikkalik ja läbimõeldud Reaalsuse ja Normaalsuse purustamine läbi kollektiivse ekstaasi ja rituaalse käitumise. Kuna tegevuspaigaks oli Rakvere avaturg, paistis toimuv veiderdamine ka kui kujundlik vastumürk ühiskonnas ruulivale turumentaliteedile.

Tuntud Belgia visuaalkunstniku Miet Warlopi ikooniline lavastus «After All Springville – Disasters and Amusement Parks» jõudis Eestisse 12 aastat pärast selle maailma esietendust. Laval oli multifilmilik omailm, mäng etteantud vahenditega: suitsu välja ajav maja, pappkast, elektrikilp ja ümmargune laud, kes kõik sibasid ringi inimjalgadel. Nendega toimuv lugu oli väga ainulaadselt nutikas.

Nimest hoolimata oli festivalil vähe skandaalseid, provokatiivseid ja moraalinormidest üle astuvaid lavastusi, seetõttu tõusis eriti esile Norra trupi Susie Wang «Burnt Toast». Seda võiks kirjeldada kui David Lynchi filmi «Jänesed» ja Eesti seriaali «Õnne 13» sohilast. Algas kõik mõnd Ameerika sõltumatut filmi meenutavad banaalsete situatsioonide ja triviaalsete dialoogidega, kuhu vaikselt hakkasid lisanduma nihestavad elemendid. Ja äkitselt murdus kõik üle võlli vägivaldseks ja veriseks splatter-teatriks, kus eetiline imperatiiv enam ei kehtinud. Liialdatud absurdihuumori sissemurdmine oli nii ootamatu, et publik naermise asemel pigem ahhetas. Aga erinevalt Miet Warlopi lavaloo mitte millekski kohustavast koguperehuumorist olid siin ka filosoofilised allhoovused. Neljandat põlve rasedatest beebidest keisrilõike kaudu sündinud nähtamatu imik ristiti Hope’iks (Lootus), ta põgenes etenduse lõpus pisikese musta karbi sees üle punasest sametist lavapõranda ja kadus horisontaalsete dimensioonide ühendusi sümboliseeriva liftiga kuhugi kõrgemasse reaalsusesse.

Saksa helikunstnik Robert Henke ja tema peamine muusikaprojekt Monolake on olnud 90-ndate lõpust üks erilisemaid dub techno ja atmosfäärilise IDM-i artiste. Baltoscandalil esitas ta viie 1980. aastast pärit esimese põlvkonna personaalarvuti, 8-bitise protsessoriga Commodore CBM 8032 loodud heli- ja visuaalteose. Mikroprotsessorite hüppelist arengut arvestades sisuliselt kiviaegse tehnikaga tehtud suurteos kasutas oma ajale iseloomulikke kõlasid ja visuaalseid elemente. Retrofuturistliku nostalgia ja primitiivsete vahendite maksimaalse kasutamise juures oli äratuntav Henke kui helilooja käekiri, millega ta asetas rütmimustrid ja kõlaväljad õhulistesse kombinatsioonidesse.

Robin Täpi ja Maria Paiste lavastus «Kibe!» algas pulmatseremooniaga kirikus ja kulges siis Köster Gööcki, kus publik paigutati klassikalise pika pidulaua taha istuma. Pakuti viina ja rosoljet ning poolteist tundi toimus kõik, järgides traditsioonilist eesti pulmapidu. See oli nii normcore kui võimalik, publikut aktiveeriti populistlike vahenditega: kõigi totrate kommete, rituaalide ja seltskondlike mängudega. Siis aga toimus ootamatu nihe. Rahvalauluga publikule esinev Maria Paiste laul muutus hüsteeriliseks itkuks, teda saatev süldibänd aga hakkas vaikselt mängima intensiivset ja sünget doom stoner rock’i. Nihestati kogu kehtinud reeglistik – helged valged kangad võeti laest alla, küünlad laudadel kustutati, aknad kaeti kardinatega ja edasi läks etendus justkui mingi painav saatanlik kabaree. Tundeliselt tähtis koht oli Ivan Võrõpajevi teksti «See on kõik» ettekanne, mis hävitas viimasegi lootuse armastusest. Samuti kõlas etenduses mõte, et armastus on lõpus, armastus on see, mille poole tuleb liikuda. Pruut ronis laua peale, jõi ära pool pudelt viina, kustutas sigareti rosolje sisse ja sõi selle siis ära. Kulminatsioonis tõusis publikust püsti metsosopran Sandra Laagus, kes esitas aaria «O mio babbino caro» Giacomo Puccini ooperist «Gianni Schicchi», mis on inspireeritud Dante «Põrgu» 30. laulust.

Kiwa ja Henri Hüti ava-performance «Godot is a DJ» 2022. aasta Baltoscandalil Foto: Marianne Loorents

Baltoscandalist

Henri Hütt

[e-mail]

Baltoscandal -> Baltikum ja Skandinaavia -> Baltikumi skandaalsus ->

Baltimore & Skaania-> Balthasar ja Skandium -> Balto ja Scando -> _____

Kas saaks kuidagi läheneda ringiga, seljatades ilmselged skandaali assotsiatsioonid, mida sõnapaar ülal tekitab? Tuleb läheneda protsessidele teisiti, tuues peategelase rolli lavastust loovad komponendid, nagu aeg, seisund, rituaalsus, helid, atmosfäär, sekka suundi, millega programmis olevad teosed resoneeruvad. Saab ka mööda mängelda, tuues peategelaseks kavas olevad sündmused, millele uudistamise tormijooks esmalt nii ilmne ei tundu.

30 aastat sõnastamata kuraatoripositsioon

Festivali pikaaegne kunstiline juht Priit Raud pole ükski kord sõnastanud Baltoscandali (sisulist) kuraatoripositsiooni. Kõlab ehk (teatrikunstile omaselt) dramaatiliselt, kuid milline õnnistus, segadus ning intuitsiooni usaldamine samal ajal, sest teatris ja etenduskunstis, mis mind huvitab/kõnetab, võib juhtuda mida tahes. Seda ilmestab alati tundlikult komponeeritud programm, milles ei ole ühe teema või lavastuse fookusesse tõstmist. Priit on Virumaa Teataja ajakirjanik Inna Grünfeldtile hiljutises intervjuus vastanud, et tema jaoks on tegemist suvefestivaliga. Tähenduslik ning mõjus balanss tõsiduse, uuenduse, kerguse, möödunu kinnistumise ja kõige tabamatu vahepealsuses. Festivali avakõnes märkis kultuuriminister Heidy Purga, et Priit Raual pole nina tuua publikuni mitte ainult rahvusvahelisi superstaare, vaid ka selleks peagi saavaid nimesid.

Pikka iga sel konkreetselt väljahääldamatul teel!

(Järel)kasvust laiendatud väljal

Veel nooruslikuma ootamatusena kui Johhan Rosenbergi lavastatud avaetenduse «Järelsuve koor» proovi kutsutud politsei, mõjus aprillis festivali tutvustav eelüritus kohalikus Triinu lasteaias. Kui eelmist Baltoscandali toimumiskorda vormistasid vanusekontrastid kohalike kogukondade näol (Henri Hüti ja Jan Teeveti «Esimene tants. Viimast korda» tantsudest esimese ja viimase skaalal ning Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi abiturientide performatiivne lõpupidu «Sihtkoht teadmata 12 HMR»), siis sel korral oli kavast südantsoojendav leida mitmeid peresõbralikke lavastusi.

Siiski ei saanud end jätta meelitamata mõttega, justkui oleks peresõbralikkus omamoodi (uus)skandaalne (poeetiline) festivali enesekehtestus. Protestihääl, milles järjest radikaalsemalt ehmatavamad aktsioonid ja formaadid on hääbunud hääletult horisondile ning heasoovlikkus, lilleplakatid ja helged toonid on võtnud domineeriva positsiooni. Nagu mainitud, võib teatris ja etenduskunstis, mis mind huvitab/kõnetab, juhtuda mida tahes. Nii võib see ka olla kontrastses Rakvere kultuuriürituste virvarris. Tabamatu teadmatuse piir tõsiseltvõetavuse ja tähendusliku kaasamõtlemise ristteel. Siht peaks nüüd selge olema, ja ehk jõuavad noored vaatajad edaspidi publiku sekka ka ilma vastava märketa kavas ning kinnistub eri generatsioonide ja kohalike linlaste uudishimu kaasaegse etenduskunsti vastu.

Formaadi näilised ja nähtavad nurgelisused

Kõigest, mis on hästi, on alati põhjust kirjutada. Samuti kõigest, mis paneb mõtted seni käimata radadel liikuma. Provokatiivne on kirjutada ka kõigest, mille tulemusena varisevad kokku maailmad ning raksatavad selgrood. Põhjust on kirjutada ka kõigest sellest, mida loevad suurima uudishimuga kõik huvilised, ja ka sellest, mida mitte keegi mitte kunagi ei juhtu lugema. Kuidas liikuda antud festivali kontekstis mööda seni kajastamata radu, mida kohalik kultuurileht ja paljud teised väljaanded pole veel rambivalgusesse tõstnud ega tõstmas? Huvide horisondi kõrgpunktiks saavad seni kauaaegse Baltoscandalil esineja/osaleja ja järjepideva külastaja jaoks festivalil esimest korda ilmnenud juhtumid. Kõigest suviselt kergelt, lugejasõbralikult, kuid mitte üleolevalt ega pillavalt.

Edasi

Järgnevad hinnanguvabad katked ja märkamised, mis kirjutasid seekordse Baltoscandali minu silmis kaardile (tahtlikult juhuslikkust ning pingeridu vältivas järgnevuses).

* Viimase peoõhtu käigus toimunud lühim ja organiseerimatuim jalgpallilahing Küünikud versus Romantikud. Traditsiooni rudiment, mille olemasolust ollakse teadlikud, kuid mille vajalikkuses programmis pole kokku leppida vaja. Mängu tunnistades tabasin end mõttelt, kas meeskondade samad nimed, kehtivad reeglid või muu organiseeritusele viitav on üldse kirjeldatud energiaplahvatuslikus hetkes relevantsed. Juhtugu mängus mis juhtub, penaltiseeria on alati magus vormistaja.

* Ainult tagasitransport. Harjumuspäraseks kujunenud ühendus pealinna ja festivali vahel oli sel korral ühesuunaline. Sellele poeetiliselt mõeldes avanevad nii mitmedki eksistentsiaalsed sfäärid. Vastus ilma küsimuseta, aasta ilma suveta, omlett kanaga ning palju muud tabamatut. Kui juba omal käel on kohale saadud, siis tagasipöördumise asemel võiksid valikusse jääda edasised üha sügavamad sfäärid.

* Lavastus "Fun Fact" (autorid Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner) kui senini festivali geograafilisi saalide/siseruumide piire kaugeimale nihutav lavavorm. Väljasõite (rohelusse või napilt linnapiiri taha) on olnud festivali kontekstis varemgi, kuid Haljala alevik ning sealne kultuurimaja andsid võimaluse käsitleda Baltoscandalit kui Lääne-Virumaa, mitte ainult Rakvere festivali.

* Preperformatiivne suurvorm (Johhan Rosenberg "Järelsuve koor") enne festivali avasõnu. Taas formaadiga mängiv keerdkäik, naelutas külastajad keset vihmasabinat uuspaganliku vaatemängu lumma. Avasõnade kestus: ~5 minutit. Avaaktsiooni kestus: ~1,5 tundi. Sugestiivsust ja meeleseisundeid kujundav järjestus ning arusaamise ülehindamisest vabastav kollektiivne tunnistamine.

* Hall sombusus. Valdavalt sajune või kohe tormiks kiskuv. Inimese parim aeg suves saalis etendusi tunnistada.

* Kammerlikud klubiõhtud nõudmisi esitavate naabriteta. Klubi olemus jääb festivalil niigi tihti intellektuaalsete jutustamiste varju. Kõik möödus suuremate rahutusteta. Väljahõigatud hittsündmuseid oli öövööndi kontekstis parasjagu. Kes tahtis, sai tantsida väga eriilmeliste energiliste muusikavalikute saatel, saatmaks kokkuplahvatused kohalike peohuvilistega. Kõigile rahulikult midagi.

* Ajalisuse mõistmisest ning tummistest sfääridest. Üks vaieldamatuimaid kõrghetki festivalil oli Robert Henke "CBM 8032 AV", milles autor oli seadnud lavale peategelase rolli üle 40 aasta vanused arvutid. Millist rolli, funktsioone, kohandatavust ning programmeerimise lihtsust kandsid mikroprotsessorid aegu tagasi ... Samas – millist audiovisuaalset vaatemängu võimaldavad need meistri käe all tänapäeval.

* Üks festivalil enim (põhjusega) eelreklaami saanud lavastaja Miet Warlopi teos "After All Springville" esietendus samuti üle kümnendi tagasi, kuid on siiani tähenduslikult relevantne. Ajafaktor kui vein, seisakut ei ilmne, esineb üha tummisemana.

* Susie Wangi lavastuses "Burnt Toast" kõlanud unustamatu helirežii. Kui Susie teose kontekstis võiks küsida loo-jutustuse-viiside, moraalsuse, stiili ning eetikakoodeksite kontekstis nii mõndagi (ilmselget), siis lavastuses läbivalt kõlanud peendetailne ASRM (autonomous sensory meridian response – autonoomne sensoorne meridiaanreageering) aistinguga helirida väärib eraldi tähelepanu. Iga pastakakrõbina võimendus, sugulusliini pidi välja imetud luristamine ja üldine nohisev rahulolematus lõid kustumatult võika, janu kustutava kaasaelamise hüpnoosi. Kuulama jäid paljud, lahkusid vähesed. "Lootus" (lavastuses peaaegu et metafüüsilise tegelaskujuna kujutatud "Hope") pole ammu nii kaunilt kõlanud.

* Raamatu "The Art of Assembly" esitluse vestlusring Florian Malzacheriga. Üks tähenduslikumalt sisulisim (Robert Henke audiovisuaalse seisundiruumi kõrval) ning oodatuim sündmus oli siinkirjutaja silmis mõttevahetuse lõunapoolik Florianiga. Poliitiline potentsiaal (nii sisus kui ka vormis) mängib aktuaalse kõnetatavuse perspektiivist möödapääsmatut rolli. Ei meenu, et festivali kontekstis oleks varem raamatuesitlust olnud. Seda märgilisemalt olid raamatud (nagu ka muidu Baltoscandali etenduste piletid) välja müüdud enne kõigi soovijateni jõudmist.

Milline on ühendav kunst? Kunagi varem pole olnud nii palju globaalsete mõjutustega valimisi ühes aastaaknas, määramatust ja otsustusi ühes ajahetkes ning palju muud tabamatut. Liikumine parema kontakti suunas on üks minu loominguliste väljavaadete põhikreedosid ning "The Art of Assembly" esitlusega sai ka see väga tähenduslik linnuke kirja. Siinkohal ei saa märkimata jätta ka moderaatorite/eestvedajate Jan Teeveti ja Oliver Issaku hindamatut panust käivitamisse, edasiarendusse ja laiemale huviringile kurvide tekitamisse.

Epiloog

Õhtusuminas soovitas sõber ja kolleeg Emer Värk anda nähtud lavastustele/sündmustele pallide/numbrite skaalal hindeid. Kohalikus kultuuriruumis see laialt levinud tava ei ole, põhjanaabrid neavad seda formaati maapõhja. Seda ahvatlevam.

Florian Malzacher "The Art of Assembly", raamatuesitlus 5/5

Robert Henke "CBM 8032 AV" 5/5

WAUHAUS "The Companion" 5/5

Miet Warlop "After All Springville" 5/5

Ja nii edasi ja edasi ja nullilähedusse ja tagasi, aga mis teatrifestival see ilma mängleva draamata oleks ... ja selle ilmestamiseks paneme (seekord) Ivo Dimchevi interaktiivsele muusikalisele etteastele "Selfie Concert" 4/5. Aga Ivo tuleb kindlasti tagasi, hullutab publikut ja kindlasti varastan ka tema aega oma vaatemängulisusega.

Jääb nii, panen taimeri tiksuma uue, seniteadmatult värske Baltoscandali äratuse peale. Järgmine peatus – juuli 2026!

Henri Hütt