Vaade: ajateenistus ei ole enam häbiasi

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Kui ma üheksakümnendatel keskkooli lõpetasin, oli noorte peamiseks mureks see, kuidas võimalikult kiiresti ja sujuvalt haridusteed jätkata. Ainuüksi mõte sellest, et tuleb kusagile sõjaväeossa minna, püssiga mudas roomata ja sõdurisuppi süüa, tõi judinad ihule. Üldiselt arvati, et aega läheb teenima see, kes ülikooli sisse ei saa. Ja paraku nii oligi.

Tõrksust kaitseväe ja ajateenistuse suhtes tekitas ka nõukogude ajal inimestesse imbunud sügav vastumeelsus igasuguse militarismi suhtes. Oma rolli mängis seegi, et tingimused kasarmutes olid kehvad, puudus korralik relvastus, riiete ja toiduga ei olnud kõige paremad lood. Aastat kaitseväes peeti raisatuks, mis pigem takistab kui soodustab karjääri tegemist.

Kuid järk-järgult on noored hakanud oma riiki ning seda kaitsvaid inimesi väärtustama. Nendest, kes 15. juulil Tapa sõjaväelinnakus 1. jalaväebrigaadi ajateenijateks võeti, olid ligi 90 protsenti vabatahtlikud. Veendumus, et omandatakse riigi, omaenda riigi kaitsmiseks vajalikud oskused, on ühiskonnas laiemalt omaks võetud.

Kahtlemata on meelsuse muutusele aidanud kaasa üle­üldine jõukuse kasv, mis kajastub sõjaväeosade üha paremates olmetingimustes, relvastuses ja toidus. Noorsõdureid treenivad kogenud ohvitserid, kes on väljaõppe saanud juba iseseisvas Eestis ja NATO liitlaste juures.

Noorte paigutamisel väeosadesse lähtutakse nüüd nende endi soovidest. Oluline on seegi, et enne ajateenistusse minekut saab teha sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Edu korral võib ajateenija pärast kasarmuaega otse ülikooli minna. Kui sisseastumiskatseid ei olegi saatnud edu, on ajateenistus sobiv periood, et järele mõelda, mida eluga edaspidi peale hakata.

Ajateenistuse populaarsust on kahtlemata suurendanud ka Vene-Ukraina sõda. Selgemalt kui kunagi varem tajutakse, et Eesti iseseisvus ei olegi endastmõistetav, see võib maailma tõmbetuultes üsna ootamatult kaotsi minna. Et seda ei juhtuks, tuleb olla valmis oma riiki, relv peos, kaitsma.