/nginx/o/2024/07/24/16242554t1hd5c2.jpg)
«Käsmu teel juhtus mitme kannatanuga raske avarii,» oleks võinud kõlada ühe hüpoteetilise artikli pealkiri ja tekst sisaldada lauset «Kohale jõudnud ajakirjanikule hakkas silma kahtlane teekattemärgistus, millele ka politseinik tähelepanu juhtis, kuid ütles, et edasine selgub menetluse käigus».
Õnneks sellist olukorda ette ei tulnud ja kaptenite külla viivale teele tõmmatakse õiged jooned maha. Kui ajakirjandus poleks olukorrale tähelepanu juhtinud, kas olekski üldse parandamiseks läinud?
Igatahes ääretult kummaline juhtum. Kus olid transpordiameti järelevalveametnike silmad, kas alltöövõtja ei tulnud kordagi selle peale, et midagi on viltu?
Totter lugu tuletas meelde 1966. aastal valminud prantsuse komöödiafilmi «Suur jalutuskäik» Louis de Funèsiga peaosas. Filmis on episood, kus põgenev auto kihutab mööda teejoonimismasinast, sundides selle järsule manöövrile, ja nõnda võttis tee keskele mõeldud pidevjoon vale suuna – otse kuristikku. Jälitav mootorrattur ei jälginud aga mitte teed, vaid ainult pidevjoont – ja põrutas teelt välja.
Käsmu teel sõites sattunuks autojuht ainult jooni jälgides samuti keerulisse olukorda, aga milleks meile siis silmad? See viimane pole muidugi öeldud teemeeste väljavabandamiseks, sest said ju nemad hakkama uskumatu teoga.
Ei taha keegi oma ebaõnnestumistest valjul häälel rääkida, aga luhtaminekust saab alati midagi õppida. Teiste vigadest õppimine on rahakotile ka tunduvalt soodsam.
Arvestades, et joonte mahavedamine, üles freesimine ja uute joonte märkimine läks hinnangu kohaselt maksma 13 000 eurot, võib eeldada, et juhul, kui asi oleks korraga õigesti tehtud, olnuks väljaminek ca 4000–5000 euro suurune. Oleks järgitud tuntud vanasõna «üheksa korda mõõda, üks kord lõika», oleks säästetud hulga raha ja närve.
Tuleb tänada õnne, et eespool mainitud õnnetust Käsmu teel ei juhtunud, sest süüdlaste leidmine oleks ilmselt kujunenud väga pikaks ja vaevaliseks protsessiks ning asi võinuks ka kohtusse jõuda.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)