Repliik: püüaks seekord prügi

Anita Kostap. Foto: Ain Liiva

Ühel suvisel hilisõhtul läksin oma õnne taga ajama järve äärde. Kalastamisega käib alati kaasas üks pikk otsuste jada ehk millise landiga täna võiks näkata. Valib kala juhuslikult või oma eelistuste põhjal, kes seda teab.

Seekord võtsin kummilandi, kuigi jumaldan oma roosat pöörlevat lanti, mis haugile kohe eriti meeltmööda on. Kummilant otsa ja püük alaku!

Nagu ikka, lootsin krabada mõne priskema havi. Sõpradel olid esimesed võtud juba ära ja pisemad haugid pihus, minul aga ainult rohututid järel lohisemas. Kuid järsku ... Otsas! Hõiskasin nii valjult, et imestan siiamaani, kuidas kõik kalad veest ähmiga välja ei karanud. Välja tõmbamise käigus järeldasin, et otsas on miskit pisemat. Huvitav oli, et ta ei hakanud vastu, oli eriti laisk elukas.

Tõmbasin kaldale ja nägin suurt musta juuksekummi. See on vist järjekordne võõrliik meie vetes. Selline saak paneb mõtlema, et järsku ka päris kalal pole vahet, millega ma teda meelitan. Uskuge või mitte, aga natukese aja pärast oli mul konksu otsas hoopis prügikott. Vahva, kalastamise isu sai täis ja ka järv prügist tühjaks.