Nädala kaja: head asja ei tohi olla liiga palju

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Kui ma olin veel väikene mees ja telekast esimest korda teadlikult olümpiamänge vaatasin – need olid 1976. aasta Montreali suvemängud –, siis tundus see värk nii kohutavalt põnev, et lubasin endale: kui ma suureks kasvan, siis lähen staadionile kindlasti oma silmaga vaatama.

Nüüd olen piisavalt suur, erinevalt tollest ajast on piirid ka eestlaste jaoks lahti ning leiaks ka need säästud, et olümpial ära käia. Aga kuidagi ei taha enam.

Mina ei tea, mis sellega on, aga see olümpiavärk kuidagi ei kõneta enam. Isegi teleka ette ei kutsu. Eks ma mõnda ala ikka vaatan, aga olümpiaülekande pärast oma tavaline päevakava ringi teha – no ei!

Võibolla on head asja liiga palju. Olümpiaprogramm on nii suureks paisutatud, et nagunii suudaks toimuvast fikseerida vaid kümmekond protsenti, isegi kui üritaks jälgida. Lisaks on sporti ennast palju. Kui tolsamal 1976. oli veel olukord, kus maailma parimad kergejõustiklased kohtusidki vahetus mõõduvõtus vaid nelja aasta tagant, sest isegi MM-võistlusi polnud, siis nüüd jooksevad-hüppavad samad tegelased vaat et igal nädalavahetusel, Teemantliigad ja MK-d ja mis neil seal veel on.

See on nagu sibulaga praetud värske kartul koos koduaia tomatitest tehtud salatiga. Ma eelmine nädal ainult neist toitusingi, aga eile avastasin end poest makarone ja hakkliha ostmast. Igast heast asjast saab isu täis ja tavaline muutub heaks, kui kaua pole saanud.

Kui minu teha oleks, vähendaksin alade arvu pea poole võrra – see ei tähenda, et ma nii-öelda uute alade vastu oleks.

Eesti sportlastele Pariisi olümpial soovin aga ikka kõike paremat. Tagasihoidliku suurusega delegatsioon küll, kuid kõik, kes minekut väärisid, need olümpiale ka jõudsid. Kindlat medalilootust eestlastel pole, see-eest on mitu võibolla-lootust.

Ent kuidas see õige olümpiavaim tagasi saada? Ega vist enam ei saagi. Kui minu teha oleks, vähendaksin alade arvu pea poole võrra – see ei tähenda, et ma nii-öelda uute alade vastu oleks. Ka mõned vanad alad on ajast ja arust, lisaks ei ole olümpia mõne ala harrastajate jaoks see kõige-kõigem. Milleks näiteks olümpiajalgpall, kui seal ei osale ükski staar?