Öö õiguse piinavad paragrahvid

Elu ja inimesed ei säästa Heinrich von Lindeni (Jaan Tristan Kolberg) ja Anna Laugatsi (Maria Teresa Kalmet) tundeid. Foto: Sa Alatskivi Loss/sibulatee

Ristikuõites kodumuru. Tuul puhub iidsed pärnad kohisema. Pääsukeste vihin ja vidin. Valus on. Ja naljakas. Ja nukker. Midagi kipitab kurgus. Milliseks keerduvad öö õiguse paragrahvid päeva-, õigemini õhtuvalguses?

"Öö õigus" – Eili Neuhausi  tõlgendus Toomas Suumani näidendist "Viimase öö õigus" –  kõnetab traagikat koomikaga põimides  lihtsate, ent suurte teemadega: südametunnistus, väärikus, vabadus. Ning muidugi kodu ja kodumaa. Maa, kus mäng on käinud ajast aega ikka mõisa peale, kus võõrastus on veres ning kõige all miilab armastuse kõrvetav tulejõgi.

Lavastus joonistab reljeefselt välja eestlase, aga ka Eesti riigi palgejooned ning oma ja võõra teema. Vaataja ette asetatud peegel, millest vastu vaatav pilt ajab korraga naerma ja nutma, on julmuseni aus.