/nginx/o/2024/07/31/16257465t1h0ec0.jpg)
Juulikuu alguses linastus animatsioon "Mina, supervaras 4" ja nagu ikka ärkas minus taas pisike kinosõber. Perefilmi soovisime sugulasega vaadata Tallinnas, sest vahel lihtsalt tõmbab kodulinnast eemale.
Kinopiletid said ostetud paar päeva varem ja juba ootasimegi taaskohtumist kollaste tegelastega. Piletid läksid maksma kahe peale ligikaudu 18 eurot ja seanss pidi toimuma reedesel õhtul. Sõitsin bussiga pealinna, ümberringi reklaamplakatid tostsamast koomilisest animaseiklusest. Popkornid, joogid ja näksid käes, näod naerul, suundusime elektroonilise piletikontrolli poole. Paberit raiskama me ei hakanud, seega piletid olid meil kenasti telefoniekraanil. Suunasin koodi lugeja poole – viga. Proovisin veel – ei lase ikka väravast sisse see kõrgtehnoloogia. Närvid hakkasid juba üles ütlema, kui järsku seisis abiline selja taga. Pileteid uurides selgus, et olin ekslikult soetanud neljapäevase seansi piletid. Mis siis ikka, uued piletid kassast käes ja 40 eurot vaesem. Nii krõbeda hinna eest ei olegi ma varem multifilmi näinud. Tunnistan, et sellest hetkest peale kontrollin alati pingsalt ja hoolikalt kuupäevi, et mitte muutuda täielikuks näljarotiks.