Sundomanike maa

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Andres Tohver kirjutas 19. juulil Virumaa Teatajas, kuidas Haljala vallas elav pensionär tahtis lasta oma maja üle värvida. See läks talle maksma 4400 eurot. Töö tegi ära Tartu firma, sest Virumaalt on ausat, kainet ja oskajat meistrit raske leida. Kõigil, kes vähegi tööd tunnevad, on kalendrid tihedalt täis ja järjekord ukse taga. Pealegi eelistavad suured ehitusettevõtted teha riigihankeid.

Kui juba paljas pintseldamine maksab üle nelja tuhande, mis siis veel näiteks katuse vahetamisest, seinte soojustamisest või küttesüsteemi paigaldamisest rääkida? Seadused muutuvad järjest rangemaks ja tehnilised lahendused keerukamaks, aga inimeste käteosavus jääb järjest nadimaks. Seetõttu läheb igasugune ehitamine järjest kallimaks. Töö maksab rohkem kui materjal.

Eestlastena tunneme uhkust selle üle, et oleme omanike ühiskond. Soov saada peremeheks pärineb ajast, millal renditalusid mõisnikelt päriseks osteti. Seda soovi aitasid täita ka asunikukohtade andmine vabadussõjas võidelnutele ja Nõukogude ajal ehitatud üürikorterite erastamine – mitte raha, vaid tööaastate ja õigusvastaselt võõrandatud vara eest saadud väärtpaberite eest. Koduomanike osatähtsust suurendas ka punavõimu natsionaliseeritud majade tagastamine endistele omanikele ja nende pärijatele.