Nädala lind: SALU-LEHELIND

Salu-lehelind oksal. Foto: Peter Lind

Ta saabus juba aprilli lõpupäevadel. Praegu ei kipu salu-lehelinnu laulu enam kuulma, sest peamine lauluaeg on möödas, pesitsusaeg läbi.

Mais-juunis kostis see kõikjal, kus puid-põõsaid kasvamas: metsas, võsastikes, puisniitudel, isegi linnaparkides ja rabamännikus. Sest salu-lehelind, olles ise küll üks meie pisemaid linde, on samas ka üks arvukamaid. Nii nagu metsvintide puhul, saab ka salu-lehelinnu pesitsevate paaride arvukust miljonites mõõta – umbes pool miljonit.

Kuid kas me tunneme ära selle ülitavalise rändlinnu, kui temaga vastakuti juhtume? Tegelikult ei tunne, kui ta nokka lahti ei tee. Isegi linnuteadlased suudavad salu-lehelindu väike-lehelinnust vaid tiivasulgede mõõtmise teel eristada. Teoreetiliselt see küll nii keeruline pole, sest salu-lehelinnu jalad on helepruunid, väike-lehelinnul tumedad, aga praktikas pole ka see alati piisav tunnus eristamiseks. Pealegi on lehelinnud nii pisikesed ja vilkad, tegutsedes lehestiku varjus pidevas liikumises, et ega neid tavaliselt väga lihtne jälgida polegi. Küll aga saame neid eristada kevadsuvisel perioodil laulu järgi.