Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt on tänapäevane koolivõrk üles ehitatud aegadel, mil sündimus oli üle 25 000 lapse aastas, ent praegune sündide arv jääb alla 11 000.
Kus on koolid ja kus elavad lapsed: vaata Virumaa koolide näitajaid (1)
Seega on tänapäevane koolivõrk ja väga paljud koolimajad üles ehitatud kaks korda suuremat laste arvu silmas pidades. Kolmandik koole Eestis on praegu pooltühjad, nii mõneski koolis on ühele õpilasele pinda kahetoalise korteri jagu (32−54 m2).
Lisaks on mitmekümne aasta jooksul muutunud rahvastiku paiknemine, mistõttu kunagi loodud koolid ei pruugi enam asetseda kõige õigemas kohas. Vajame uusi lahendusi, et muuta koolid tulevikukindlamaks ja päästa neid sulgemisest. Praegused koolivõrku ja koolitaristut puudutavad otsused kujundavad mitme põlvekonna haridustulevikku.
Ida-Viru maakond, kus sündide arv on viimase 40 aastaga vähenenud 81%, on sündide suurima kahanemisega maakond. Lääne-Virumaal on sündide arv samal perioodil kahanenud 67% – samuti Eesti keskmisest (55%) enam.
2023/24. õppeaasta seisuga on Eestis koolide all netopinda (ilma ühiselamu ja sporditaristuta) kokku 1 755 855 m2. Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt on kõige enam pinda ühe õpilase kohta maapiirkonna üldhariduskoolides (21,6 m2 õpilase kohta), järgnevad väikelinnad (13,1 m2) ning viimaks suuremad linnad (9,9 m2).
Virumaal tervikuna on õpilase kohta üldhariduskoolides keskmiselt 12,1 m2 pinda (Eesti keskmine on 10,3 m2), ent koolide lõikes on ruumikäärid kümnekordsed: on koole, kus on õpilase kohta ligi 4 m2, ent on ka koole, kus on õpilase kohta üle 40 m2. Piltlikult, kui ühes koolis on lapse kohta ühe vannitoa jagu pinda, siis teises koolis on pinda kahetoalise korteri jagu.
Värskelt akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel ilmunud Eesti hariduskulude analüüs maalib Eesti koolide olukorrast üsna nukra pildi. Eestis kulub haridusraha liiga uhketele hoonetele. Õigemini, meie haridusvõrgus on esindatud äärmused: osa Eesti lapsi ja õpetajaid õpivad ja töötavad maailma parimates koolimajades, samal ajal kui teised tugevalt amortiseerunud majades. Seega on nii laste füüsilised õpitingimused kui ka õpetajate töötingimused Eestis üsnagi ebavõrdsed. Seda mitte üksnes maapiirkonnas, vaid ka suuremates linnades. Näiteks on Tartu koolide remondijärjekord umbes 30 aastat ning Tartu 66 haridushoonest 15 olukord on rahuldav ja 35 olukord halb.
Minuomavalitsuse lehe andmetel on Eestis iga neljas põhikooli- või gümnaasiumihoone kõigest rahuldavas olukorras ja nii mõnedki kohalikud omavalitsused suurte probleemide ees: maakondades on vähenenud sündide ja ka õpilaste arv, ent samal ajal on haridushooned tugevalt amortiseerunud ning paljud õpilased õpivad pooltühjades vananenud koolihoonetes.
Arenguseire keskuse õpetajate järelkasvu uuringu üks põhijäreldusi oli, et koolivõrgu ebaefektiivsus süvendab õpetajate nappust: paljud koolid asuvad niinimetatud tühjal korjealal ja pooltühjad klassid seovad vajalikust rohkem õpetajaid. Ligemale 50 Eesti kooli paikneb demograafiliste muutuste tõttu piirkondades, mille korjealal ehk 25 minuti autosõidu kaugusel elab vähem kui 90 põhikooliealist last. Sealjuures on neis 50 koolis 412 õpetajat ja ühe õpetaja kohta keskmiselt kuus last.
Koolivõrgu tuleviku planeerimisel on taristul määrav roll. Täpsemalt sellel, milliseks taristu planeeritakse, arvestades piirkonna sündide prognoose. See ei tähenda koolide sulgemist, pigem uute ja tulevikukindlamate mudelite loomist.
Vaata enda piirkonna koole
Arenguseire keskuse tellimusel on valminud Eesti koolivõrgu kaardirakendus, kus on võimalik näha nii meie koolide praegust seisu kui ka praegustele sündidele vastavat tulevikusimulatsiooni.
Iga piirkond vajab erilahendusi, mis peavad lähtuma eeskätt kohaliku kogukonna vajadustest. Kas renoveerida olemasolevad koolimajad, muutes need näiteks multifunktsionaalseteks kogukonnakoolideks, kus on ka teised avalikud teenused (nt raamatukogu, perearst, lasteaed jmt), või on mõistlikum loobuda suureks jäänud, sageli ka amortiseerunud majast ja viia kool mõne muu teenusega ühe katuse alla. Samavõrd peaks ka uute koolimajade planeerimise juures mõtlema avalike teenuste ja kogukonna tervikvaatele, et multifunktsionaalsus ning (ruumide) teenuspaindlikkus juba algusest peale hoonesse sisse disainida.
Ka ei tasuks alahinnata julgemaid koolimudelimõtteid, vähemasti idee tasandil. Arenguseire keskuse 2023. aastal tehtud õpetajate järelkasvu intervjuudest selgus, kuidas ääremaal võib koolivajadus olla üsna tsükliline. Miks mitte kaaluda siis mobiilseid koolilahendusi: kool avatakse siis, kui on piisavalt lapsi, ja seal, kus on lapsed. Näiteks avatakse tänavu sügisest pärast 16-aastast pausi taas Obinitsas kool, sedapuhku uudse haridusmudeli alusel, kogukonnaklassina, sest piirkonda on kolinud uusi peresid.
Sellist paindlikku mudelit sobiks hästi kasutada just kogukonnamajades, kus maja enda ruumiline multifunktsionaalsus lubab avalikke teenuseid, näiteks kooli, vajaduse korral lisada või pausile panna.
Arvestades seda, kui paljud koolimajad ja lasteaiad Eestis ootavad kapitaalremonti, oleks ehk mõistlikum, kui haridusvaldkond ning haridus- ja teadusministeerium ei jääks siin üksi, vaid rahastamine käiks ministeeriumite koostöös, sest kogukonnamajad mahutavad mitmeid avalikke teenuseid. Maapiirkonna koolidel on suuremate linnade koolide ees oluline, ent alarakendatud eelis, mis pöörab kooli väiksuse hoopis tema tugevuseks – paindlik ja keskkonnale reageeriv kogukonnakooli mudel. Näiteks võib tuua Kose gümnaasiumi algkooli, mille majas on lisaks algkoolile Kose huvikool, Kose kultuurikeskus, Kose raamatukogu ja perearstikeskus.
Eesti koolivõrgu tulevikukindlaks muutmine eeldab eeskätt tervikvaadet ja ministeeriumite koostööd, sest haridusel on väga oluline regionaalpoliitiline mõõde. Koolide kogukonnamajadeks mõtestamine aitab maapiirkondades ka teisi avalikke teenuseid elujõulisemaks muuta ning kvalifitseeritud õpetajaid ja heas seisukorras koolimaju ei peaks sel juhul 30 aastat ootama.