Kolumn: Riimi suvelõpu riimid ...

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

... ehk «Sitasitik, heinaritsik, need on kõrge lennuga, rohkem laule ma ei oska, hakkan aga jälle otsast peale»*

Kasvasin 50-ndatel üles lauluga, ema laulis köögis ja aiamaal, Aaspere lastekodus (kus ta töötas), pidudel duetti: «On kallis mulle kodupaik …» Ema unistas konservatooriumist, aga ta isa surm ja sõda tulid vahele. Me kodus mängis krapp, kus Heli Lääts laulis: «Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib», «Ema ja ta tütar väike kõndisid kord metsateel …» Mulle jäid sõnad meelde, tegin naabritädi Roosile läbi seina soovikontserti, honorariks sain talt vahel kommi.

60-ndatel Võipere koolis elas metsas mutionu ja meie kiisul olid kriimud silmad, kurekesed lendasid, kus Egiptimaa, me kolmekesi tulime präänikute maalt … Kodus sünnipäevadel laulis isa veidi vindisena: «Mamma, mamma, see poiss on jälle siin», naabrionu oli ägedam: «Lükkan ämma trepist alla, annan võmmu kuklasse …» Kaks üle küla tenorit Hiljar ja Valdur laulsid perepidudel Mulgimaast ja Saaremaast – mida enam lauluõli, seda kõrgemale hääl ronis, vist isegi do’sse!