Tiina Saar-Veelmaa: «Kirjutajal on oskus püüda kinni ja sõnastada mingid teemad, mis ühiskonnas ringlevad ja kõiki mõjutavad»

Tiina Saar-Veelmaale on kirjutamine terve elu olnud loomulik tegevus. Foto: Birgit Varblane

Järgmisel laupäeval peetakse Võsul juba traditsiooniks kujunenud luulefestivali, kus autorid oma tekstidega rahva ette astuvad. Teiste hulgas esineb värskelt luulekogu «Kas ma ütlesin moonid» avaldanud Tiina Saar-Veelmaa.

Luulekogu küpses Saar-Veelmaal tükk aega ja sai sündimisvalmis tänu Eia Uusi korraldatud kirjutamiskursusele.

Raamatu sünd on olnud üsna pikaajaline ja nõudnud positiivset tõuget ka Eialt kui mentorilt. Ent mis see miski on, mis sunnib kirjutama?

See on väga huvitav, jah. Ma väikesest peale pidasin loomulikuks, et pean mitte ainult enda mõtteid kirja panema, vaid mul oli kalduvus koguda luulet, kirjutada välja tekste, mis mind kõnetavad. Mul oli selle jaoks eraldi vihik. Loomulikult oli mõju ka perel, ma olen sellest kirjutanud, et mu kasvamine polnud kerge. Tänapäeval me ütleme, et see on traumeeriv lapsepõlv – selles oli vägivalda ja palju üksiolemist. Pidin hästi tubli olema ja mul polnud kanalit, kuhu oma tundeid jagada, seega jäi selline intuitiivne ja teraapiline kirjutamine juba varakult mulle külge.