Arvamus ⟩ Kakskeelne iseseisvus?

Eva Samolberg Foto: Ain Liiva

Täna, Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeval lehvivad sinimustvalged lipud ning eestlased soovivad teineteisele õnne. Palju õnne meile, vaba riigi puhul! Millal jõuab aga vabadus meile sinna lihas- ja süvamällu, et me enam ei tõlgi avalikke üritusi kakskeelseks, nagu kogesin nädalavahetusel Tapa linna päevi külastades?

Möödunud reedel ilmus Eesti Päevalehe nädalalõpulehes mahukas intervjuu rahvastikuteadlase Ene-Margit Tiiduga, mis algas 90-aastase teadlase tsitaadiga: "Eestlastel võiks rohkem olla rahvuslikku uhkust, seda võib üksjagu näha isegi soomlastel." Eestlasena oma kodumaal elades ei taju ma seda rahvusliku uhkuse ulatust ehk piisavalt autentselt, ei puutu sellega ehk kokku viisil, nagu teevad seda välismaalased või teadlased. Küll aga tabas mind möödunud nädalavahetusel külma dušina see, kui Rakverest ca 30 kilomeetri kaugusele Tapale sõites sealset linnapäevade eeskava pidevalt vene keelde dubleeriti. Kuni selleni, et päeva juht ühel hetkel oma roostes venekeeleoskuse tõttu isegi vabandas.

Olin seal, oma kodumaal, oma kodumaakonnas, eestlasena, aga kuulasin eesti keelele lisaks kõlavat vene keelt nagu see oleks mingi norm. Miks me nii teeme? Miks me teeme nii ikka veel aastal 2024, kui vabaduse ja iseseisvuse tunne võiks juba olla meisse kõigi nende söödud kiluleibadega sügavale vereringesse jõudnud? Miks me ei usalda eestlastena oma emakeelt piisavalt ning solgime seda risttõlkega puisesse venekeelde? Miks?

Kas see ongi selle rahvusliku uhkustunde puudumine, millest rääkis Ene-Margit Tiit? Tunnistan, et mul oli piinlik ja ebameeldiv olla sellel kakskeelsel üritusel, kui me samal ajal püüame riigi tasandil viia sisse eestikeelset haridusreformi, kui me püüame umbkeelseid õpetajaid panna rääkima eesti keelt, kui me püüame lasteaedades panna kokku eesti ja vene lapsi, et siis eesti keel oleks üle vene keelest. Kui me halame, et inglise keel sööb eesti keele välja, ometi laseme vene keelel seda jätkuvalt teha.

Toon siin välja haridusministri Kristina Kallase tsitaadi maikuus Postimehele antud intervjuus eestikeelsele haridusele üleminekust: "Eesti lapsed rääkigu siis vahetunnis vene lastega eesti keeles. Omavahel las räägivad muukeelsed vene keeles, aga eestlane ei pea seda tegema. Kuidas see venekeelne inimene eesti keele üldse selgeks saab, kui me ei ole nõus temaga koos eesti keeles rääkima? Ainus viis ongi eestlastega suhtlemine."

Aga kuidas me saame seda nõuda, kui need samad lapsed ja pered lähevad ühte Eesti linnakesse avalikule üritusele ja kogevad seal kakskeelsust? Alustada tuleks põhilisest: väärtushinnangute ja tõesti, kas või rahvusliku uhkustunde kasvatamisest, et me ei avastaks ühel hetkel, et eestikeelsed lapsed vahetunnis oma venekeelsete sõprade ees kehva keeleoskuse tõttu vabandavad.

Kui mitu taasiseseisvumispäeva veel kulub, et me oleksime iseseisvad?