Möödunud reedel ilmus Eesti Päevalehe nädalalõpulehes mahukas intervjuu rahvastikuteadlase Ene-Margit Tiiduga, mis algas 90-aastase teadlase tsitaadiga: "Eestlastel võiks rohkem olla rahvuslikku uhkust, seda võib üksjagu näha isegi soomlastel." Eestlasena oma kodumaal elades ei taju ma seda rahvusliku uhkuse ulatust ehk piisavalt autentselt, ei puutu sellega ehk kokku viisil, nagu teevad seda välismaalased või teadlased. Küll aga tabas mind möödunud nädalavahetusel külma dušina see, kui Rakverest ca 30 kilomeetri kaugusele Tapale sõites sealset linnapäevade eeskava pidevalt vene keelde dubleeriti. Kuni selleni, et päeva juht ühel hetkel oma roostes venekeeleoskuse tõttu isegi vabandas.
Olin seal, oma kodumaal, oma kodumaakonnas, eestlasena, aga kuulasin eesti keelele lisaks kõlavat vene keelt nagu see oleks mingi norm. Miks me nii teeme? Miks me teeme nii ikka veel aastal 2024, kui vabaduse ja iseseisvuse tunne võiks juba olla meisse kõigi nende söödud kiluleibadega sügavale vereringesse jõudnud? Miks me ei usalda eestlastena oma emakeelt piisavalt ning solgime seda risttõlkega puisesse venekeelde? Miks?
Kas see ongi selle rahvusliku uhkustunde puudumine, millest rääkis Ene-Margit Tiit? Tunnistan, et mul oli piinlik ja ebameeldiv olla sellel kakskeelsel üritusel, kui me samal ajal püüame riigi tasandil viia sisse eestikeelset haridusreformi, kui me püüame umbkeelseid õpetajaid panna rääkima eesti keelt, kui me püüame lasteaedades panna kokku eesti ja vene lapsi, et siis eesti keel oleks üle vene keelest. Kui me halame, et inglise keel sööb eesti keele välja, ometi laseme vene keelel seda jätkuvalt teha.