Kurjategija teab kannatanu delikaatseid isikuandmeid

Varguse ohvriks langenud naine kardab, et dokumentides leiduv teave võib teda ja lähedasi ohustada. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Eesti õiguskaitse on nii pätikeskne, et kurjategijale on antud õigus teada kannatanu täpset kodust aadressi, telefoninumbrit, arveldusarve numbrit ja töökohta.

Eelmise aasta suvel varguse ohvriks langenud Lääne-Virumaal elav Kristi (nimi muudetud – toim.) ütles, et kui oleks seda varem teadnud, poleks ta politseile avaldust teinud.

Mullu suvel varastati Kristi elukoha trepikojast tema jalgratas. Varas saadi kätte ja anti kohtu alla. Et mees oli ka varem seadusega pahuksis olnud, mõistis seadusesilm talle kokkuleppemenetluse korras reaalse vanglakaristuse. Varas aga kaebas otsuse edasi Tartu ringkonnakohtusse.

Hiljuti saigi Kristi teatise otsuse edasikaebamisest. Ehmatusega avastas ta, et dokumendil on kirjas tema täpne kodune aadress.

Naine helistas Rakvere kohtumaja kantseleisse, kust vastati, et kurjategijal ongi õigus kannatanu täpset aadressi teada.

Lähemal uurimisel aga selgus, et kurjategija ei tea mitte ainult kannatanu täpset aadressi.

“Süüdistusaktis kannatanu aadressi ei ole, on märgitud kannatanu nimi ja arveldusarve number,” kirjutas Viru maakohtu pressiesindaja Jelena Muttonen toimetusele saadetud kirjas. “Toimikust aga nähtub, et kannatanu ülekuulamise protokolli on märgitud kannatanu aadress, töökoht ja sidevahendid. KrMS § 35 lg 1 näeb ette, et süüdistataval on õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga.”

Küsimusele, et kas siis, kui ratas oleks varastatud näiteks poe eest, oleks ka dokumentides olnud kannatanu täpne kodune aadress, vastas Muttonen jaatavalt. “Jah, oleks olnud, kui kannatanu oleks pöördunud politsei poole avaldusega ja teatanud ka oma aadressi. Kui kannatanu ei soovi, et tema aadress oleks toimiku materjalides, siis peab ta kohe politseis seda ütlema,” selgitas maakohtu pressiesindaja.

Viru ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Mari Luuk rääkis, et seadus annab inimesele võimaluse paluda, et tema isikuandmeid kriminaalasja materjalidesse ei pandaks. Sel juhul lisatakse need kinnises ümbrikus kriminaalasja materjalidele ja antakse kohtule. Luugi sõnul peaks seda võimalust inimesele tutvustama politseinik.

Kristi kinnitas, et politseis talle seda võimalust ei tutvustatud. Naine ei mõista, miks peab kurjategija teadma kannatanu isikuandmeid, sealhulgas täpset kodust aadressi.

Kristi pidas kurjategijale kannatanu isikuandmete avaldamist suureks riskiks. “Praegu on nii palju haigeid inimesi. Ma ei tea, kes ta on – narkomaan, alkohoolik, vägivaldne,” selgitas ta.

“Ma ei saa rahus elada,” jätkas Kristi ja lisas, et ei karda mitte niivõrd enda, kuivõrd oma seitsmeaastase tütre pärast, kes on päevas mitmeid tunde üksi kodus.

“Pättidel on suuremad õigused kui kannatanutel,” andis ta hinnangu Eesti õiguskaitsele. “Kui oleksin teadnud, mis sellest tuleb, poleks politseile avaldust teinud – ainult mure ja stress käivad sellega kaasas.”

Viru ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Mari Luuk täpsustas, et kui tegemist on väga raskete kuritegudega, siis on võimalik, et tunnistajad kriminaalmenetluses muudetakse anonüümseks.

Kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat.

Prokuratuur juhib tähelepanu ka sellele, et igasugune vägivald, vägivallaga ähvardamine menetlusosaliste suhtes on keelatud ja sellele järgneb kriminaalvastutus. Prokuratuuri andmetel tuleb nii-öelda kättemaksujuhtumeid praktikas ette üliharva.